Ludwig August Mellin kõneles juba 12-aastasena ladina keelt ja tegi edusamme kõrgemas matemaatikas. Prantsuse keelt õpetas talle üks kirjaoskamatu prantsuse sõjavang, kes 1762. aastal Tuhala mõisasse laste teenijana tööle võeti.
Krahv Mellini atlased on tänuväärne ajalooallikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ludwig August Mellini (1754—1835) rikkalik vaimne pärand asub ajakirja- ja ajaleheartiklitesse laiali paisatuna raamatukogude haruldaste raamatute osakondades ning käsikirjadena arhiivides. Tema tuntuim töö on Liivi- ja Eestimaa atlas, mille valmimiseks kulus kokku 28 aastat (1782—1810).
See oli muutusterohke aeg, millesse mahuvad keisrinna Katariina II surm ja tema järel võimule tulnud Paul I kehtestatud range tsensuur, samuti Aleksander I toodud uus leevenduste periood.
Mellinil tuli atlase pärast suuri raskusi üle elada. Ta isegi arreteeriti, süüdistatuna riigisaladuste lekitamises — atlast graveeriti ju välismaal.
1798. aastal keelustas keiser Paul I oma ukaasiga Mellini juba valminud kaartide müügi. Kauplustes olevad kaardilehed konfiskeeriti ja eraisikute valduses olevad kaardid kästi ära anda.
Alles pärast Paul I surma kuulutas Aleksander I atlase müügi lubatuks ning selle ilmumine võis jätkuda.
Mellini atlase täielikud eksemplarid, kust leiab tollase Liivi- ja Eestimaa kubermangu kuulunud 14 maakonna kaardid — neli neist hõlmavad praeguse Läti ja 10 Eesti ala —, on haruldased. Üks neist on praegu vaatamiseks välja pandud Eesti Rahvusraamatukogu näitusesaalis, kus kuni veebruari lõpuni on avatud XVIII sajandi silmapaistva kartograafi ja estofiili krahv Mellini 250. sünniaastapäevale pühendatud näitus.
Mellini atlase kaardid on olnud tänuväärne ajalooallikas nii teadlastele kui belletristidele kõik need vahepealsed paarsada aastat.
Tänu Mellini tehtud hiiglaslikule tööle ei ulatu kahe sajandi tagant meieni mitte ainult tollase Eesti- ja Liivimaa rannajoon, saared, jõed ja järved ning asulad, teed ja administratiivne jaotus, vaid ka karid ja madalikud vees ning kõrgendikud, sood, liivikud ja metsad maa peal.
Asulatest on eraldatud kindlustatud ja kindlustamata linnad, lossid, kihelkonna- ja abikirikud, mõisad, karjamõisad, külad, kõrtsid, veskid, piirivalvekordonid, sadamad ja tuletornid. Teed eristatakse postimaanteede, peamaanteede ja kirikuteedena. Väga rikkalikult on esitatud kohanimesid, seda nii saksa, eesti kui läti keeles.
Atlase saamisloost rääkides viidatakse kroonprints Pauli külaskäigule Riiga 1782. aastal. Too olevat sõjavägede ülemjuhatajalt kindral Bergilt nõudnud Liivimaa diviisi vägede paiknemise kaarti. Diviisi kortermeister oli siis Ludwig August Mellin, kes sai käsu see kaart kiiresti koostada.
Mellin oli varem teeninud kindral Baueri joonestuskontoris, kus ta oli omandanud kaartide koostamiseks vajalikud oskused. Kindral Bergi käsk sai täidetud, kuid kaardi üleandmisel kroonprintsile olevat Mellin viidanud ebatäpsustele, mis tulenesid ala vähesest uuritusest. Kroonprints Paul olevat Mellinile öelnud, et tema kohus on selle puuduse kõrvaldamine.
Aluskaartidena kasutas Mellin Vene Teaduste Akadeemia XVIII sajandi teisel poolel välja antud kaarte, kuid ka Vene sõjaväetopograafide koostatud piirikaarte ning eriti ulatuslikult mõisakaarte.
Mellini kaartide matemaatiliseks aluseks olevate punktide asukohad on määratud astronoomiliselt. Osa maakonnalinnade ja ka mõne teise koha geograafilised koordinaadid on määranud ta ise. Üldkaardi mõõtkava on 1:840 000, maakonnakaartidel 1:200 000.
Atlase kirjastas Riia raamatukaupmees Johann Friedrich Hartknoch, kes lasi kaardid graveerida Saksamaal. Esimeste kaartide ilmumine kutsus esile väga suure avalikkuse tähelepanu. Ka Katariina II ning troonipärija Paul väljendasid tunnustust.
Tänapäevalgi köidab uurijaid Mellini puhul peamiselt tema Liivi- ja Eestimaa atlas. Ta paistis silma aga ka radikaalselt humanistlike ja talurahvasõbralike vaadetega, mille tõttu tekkis tal rohkesti konflikte seisusekaaslastega.
Mellin omistas suurt tähtsust eesti ja läti talupoegade rahvusele, keelele ja kultuurile. Seejuures kuulus tema eelistus eestlastele, kelle keelt ta oskas ning kellest olid tal lapsepõlvest saadud romantilised mälestused.
Mellin pidas eestlasi tugevaks ja iseloomukindlaks rahvaks. Tema sulest on ilmunud artikleid, kus ta kirjeldab põhjalikult eesti talupoegade kombeid ja kultuuri. Mõned rahvalaulud on üles kirjutatud koos nootidega. Samuti on ta üksikasjalikult kirjeldanud talupoegade pulmakombeid ja muusikariistu. Ta ei ole unustanud lisamata, et eestlaste ja lätlaste masendav sotsiaalmajanduslik olukord ei saagi neile luua tingimusi ega motivatsiooni oma võimete arendamiseks.
Ludwig August Mellin suri 81-aastasena Riias. Tema sünnikohta, Harjumaal asuvasse Tuhala mõisa parki, on pandud tema auks mälestuskivi.