Ehkki iga surm tähendab kellelegi tragöödiat, hukkus mullu Viljandimaal tulekahjudes mitu korda vähem inimesi kui eelmisel kuuel aastal.
Tulesurmi oli mullu varasemast vähem
22. jaanuar 2010, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päästeameti tuleohutusjärelevalve osakonna peaspetsialisti Mare Tiirmaa andmeil nõudis tulekahju läinud aastal Viljandimaal kahe inimese elu. Viimati hukkus sama vähe inimesi 2002. aastal.
Viljandimaa kõnealune must kroonika on osakonnal alates 1995. aastast ja kaks hukkunut ongi selle aja väikseim tulesurmade arv aastas.
«Kogu Eestis läks mullu kirja 63 tulesurma, mis on kõige vähem alates 1991. aastast — ajast, millest saadik on päästeametil see info Eesti kohta tervikuna olemas,» lausus ta. «Kõige rohkem hukkunuid oli 1995. aastal: Viljandimaal 10 ja riigis 208.»
Nagu ütles Lõuna-Eesti päästekeskuse avalike suhete büroo juhtivspetsialist Marek Kiik, selgub pikema perioodi õnnetusi vaadates, et rohkem kui poole hukkunutega tulekahjudest on põhjustanud inimlik hooletus.
«Need traagilised põlengud saavad sageli alguse suitsetamisest. Mugavasti voodis lesiv inimene unustab ohutuse ning mööbli või voodiriiete vahele pudenenud koni või suitsuots päästab valla suure tulekahju,» nentis ta.
Ka tulekahjusid oli vähem
Päästeameti andmeil oli mullu Viljandimaal 281 tuleõnnetust, mille hulka on arvatud nii suured hoonetulekahjud kui väiksemad põlengud, ka seina sees kärsanud elektrijuhe läheb sellesse statistikasse kirja.
Viimastel aastatel on tulekahjude arv vähenenud. Selle aastatuhande algul on mullusest veel vähem põlenguid olnud vaid kahel aastal.
Marek Kiik täpsustas, et eeltoodud arvus ei kajastu väljasõidud, mis on tehtud ekslike teadete peale. «Näiteks selgub kohapeal, et naaber kuulis kõrvalkorterist söögitegemise peale häiret andnud suitsuandurit, tõusev aur jättis põlengusuitsu mulje või midagi muud sellist. Isegi aknas peegelduva päikese pärast on päästjad tulekahjule kutsutud.»
Lisaks tulekahjudele sõidavad päästjad appi näiteks liiklusõnnetustele, pommiähvardustele, eemaldavad ohtlikult murdunud puid ning abistavad kiirabi- ja politseitöötajaid.
«Lume ja libedusega sagenevad liiklusõnnetused, suure külma puhul juhtub rohkem kütteseadmetest tingitud hoonetulekahjusid, kuum ja kuiv kevad toob kulu- ja maastikupõlenguid ning suvepõud soosib metsatulekahjude tekkimist,» loetles juhtivspetsialist.
Parem siiski karta
Aasta ülevaadet kommenteerides rõhutas Marek Kiik suitsuandurite tähtsust ning inimeste tähelepanelikku suhtumist.
«Isegi siis, kui suitsuandur lülitub tööle toiduküpsetamise peale või annab anduri tühjenev patarei signaali ja seda heli kuulnud naaber kutsub päästjad kohale, on meil inimeste tähelepanelikkuse üle hea meel. Parem karta kui kahetseda.»
Kiik lisas, et alati pälvivad avalikkuse huvi loomadega seotud sündmused.
«Raske hinnata, kas puu otsas olevad kassid on ikka hädas ning vajavad just tingimata päästemeeskonna abi. Päästjad on küll teinekord kassi tagasi maale toonud, kuid tavatsevad öelda, et seni pole küll keegi kassi luukere puu otsas näinud,» rääkis ta.
Ta lisas, et näiteks eelmisel nädalal käisid Valgamaa päästjad abistamas koera, kes oli püüdnud üle koduaia hüpata ning ketiga aia vahele kinni jäänud. «Vaene loom võinuks lämbuda, kuid päästemeeskond jõudis õigel ajal kohale ning tõstis looma tagasi aeda.»