:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
/nginx/o/2009/09/09/233127t1h9136.jpg)
RIIK MAKSAB pere esimesele ja teisele lapsele 300 krooni suurust toetust. See pole just märkimisväärne summa, kuid on ometi toeks kümnetele tuhandetele perekondadele ja peaks ühtlasi näitama, et riik hoolib igast lapsest.
Heljo Pikhof: Toetus peab jõudma iga lapseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikkus on paraku trööstitu. 2005. aasta algul jõustunud kord arvestab toimetulekutoetuse määramisel lapsetoetuse pere sissetuleku hulka, mis tähendab, et abi vajav pere saab selle võrra vähem toimetulekutoetust.
SEEGA ON riik jätnud vaesuse järsu süvenemise ajal sisuliselt ilma lapsetoetuseta just puudust kannatavad pered, kes kõige enam tuge vajavad.
Kellelegi pole saladus, et kitsikuses või lausa vaesuses elavate perekondade arv on üha suureneva töötuse tõttu mitu korda kasvanud. Kõikjal Eestis on tõelisse hätta sattunud tuhandeid leibkondi, kes said veel mõni aasta tagasi, kui tööd jätkus nii emale kui isale, kenasti hakkama.
Uuringute järgi on praegu kõige enam ahastama panevas olukorras üksikvanemaga pered, mille ainus toitja on kaotanud töö.
TEISALT JAGAB riik 300-kroonist lapsetoetust ka neile vanematele, kellele ta maksab heldelt 35 000-kroonist vanemahüvitist. Kui võrrelda toimetulekuraskustes peredele antavat piskut ja vanemahüvitise maksimummäära, pole patt öelda, et riigi praegune poliitika soosib jõukaid.
Ennekõike on sellise hoiaku näol tegu karjuva ebaõigluse ja ühiskonnaliikmete vastuolulise väärtustamisega. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogus sotsiaalhoolekandeseaduse paranduse, mis hoiab edaspidi toimetulekutoetuse ja lapsetoetuse lahus.
RIIGIKOGU arutas meie eelnõu esimest korda 12. jaanuaril ning saatis selle üksmeelselt teisele lugemisele.
Rõõmustada veel ei tasu, sest on oht, et sotsiaalkomisjoni enamus poetab meie ettepaneku vargsi kõige tagumisse lauasahtlisse. Säärane suunis võib tulla valitsuselt, kes lükkas juba detsembris sotsiaaldemokraatide muudatuse tagasi, tuues ettekäändeks, et see tirib inimesed vaesuslõksu ja võtab neilt ära isu tööd otsida. Uskumatult küüniline põhjendus ajal, kui meil on juba üle 105 000 töötu!
Loodetavasti on valitsuskoalitsiooni liikmetel südant, mõistmaks sarnaselt eelnõu mõju hinnanud ekspertidega, et toetuse arvestamise uued reeglid aitaksid efektiivselt ja sihipäraselt vaesusriskis peresid.
Tegutseda tuleb kiiresti, sest pered on püsti hädas ja toimetulekutoetuse taotlejate arv kasvab iga päevaga. Pealegi on väga paljude leibkondade olukord halvenemas kevadel, kui pere ülalpidajal lõpeb töötuskindlustushüvitise saamise periood ja edasi tuleb leppida napi 1000-kroonise töötutoetusega.
PRAEGU PEAB toimetulekutoetust saava pere esimene liige välja tulema kõigest 1000 krooniga ja iga järgmine liige 800 krooniga kuus. Sellest peab jaguma toidule, riietusele, jalanõudele ja muudele kaupadele.
Vaesusesse langenud perekondades kannatavad kõige enam lapsed, kel üldjuhul kaob võimalus huvialadega tegelda ja oma andeid arendada. Neis võtab maad tõrjutuse ja ilmajäetuse tunne, mis omakorda võib viia madala enesehinnanguni ja koolist väljalangemiseni.
Võib öelda, et ühiskonna kohal terendab uute heitunute põlvkonna tekkimise oht.
VALITSUSKOALITSIOON peab ükskord lõpetama käed rüpes istumise ning võtma kohe tarvitusele abinõud, mis takistavad lastega perede vaesumist ja pakuvad Eesti lastele senisest suuremat kaitset.
Üks oluline, kuid hõlpsasti teostatav samm sellel teel on oma hääle andmine sotsiaaldemokraatide seaduseparandusele, mis tagab lapsetoetuse jõudmise iga lapseni.