Sotsiaalminister Hanno Pevkur on lubanud pöörduda töötukassa poole, et pärida aru asutuse mulluse meenehanke kohta. Sotsiaalminister, kes ise kuulub töötukassa nõukogusse, tahab seal algatada kõnealuse juhtumi arutelu. 400 000 krooni maksma läinud hanke puhul pole tegu küll tohutute summade ja enneolematu korruptsioonikahtlusega, ent küsimusi tekitab töötukassa otsus siiski.
Eelmise aasta 1. mail oli töötuid Eestis 60 663 ja Viljandimaal 2261. Just siis otsustas töötukassa kuulutada välja pakkumise, et soetada oma asutuse sümbolitega kontoritarbeid ja suveniire, mida jagada tööotsijaile ja töötutele. Põhjenduseks tõi töötukassa, et nõnda saab asutus anda abivajajaile rohkem infot ning osutada paremat teenust.
Soetatud meenete hulgas olid näiteks kolmekroonised pastapliiatsid, kilekaaned tööotsimiskava tarbeks ja helkurid maapiirkondadest pärit klientidele.
Raske öelda, kui palju oli mõnel teenistuseta jäänud ja meeleheite piiril seisval pereisal kasu näiteks pastapliiatsist. Vanasõna ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Seega ei tasu manada silme ette pilti nõutult köögilaua taga pooliku CV juures pastakat keerutavast mehest, kes on tulutult teele läkitanud juba kümneid kandideerimisavaldusi. Mõtleme parem, et töötukassa kink oli abiks ikka.
Võib ju jagada hankeks kulutatud raha töötute arvuga ja me saame tinglikult summa, mida töötukassa oleks saanud neist igaühe heaks kasutada. Tehte tulemusena saame naeruväärselt väikse numbri, umbes kahe pastapliiatsi hinna ehk kuus krooni kuuskümmend senti. Nõnda pole alust väita, et selle rahaga oleks saanud sotsiaalseid pingeid hoobilt leevendada.
Küsimus polegi mitte niivõrd summas või meenete otstarbekuses. Kahtlusi äratab hoopis see, et hankel osalenud kümmekonna firma seast osutus valituks töötukassa juhi lähikondsele kuuluv aktsiaselts. Ehk saab ka sedapuhku öelda, et raskel ajal abiks ikka?