Juhtkiri: Makstes surnud hobust

Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Kinnisvarakriis räsib Eestit juba teist aastat ja kohati on hinnad buumiaegse kõrghetkega võrreldes rohkem kui poole madalamad.

Inimesele, kes on kümme aastat samas kohas elanud, ei muuda selline kukkumine midagi, küll aga on raskes olukorras need, kes soetasid kinnisvara kõige kallimate hindade ajal ega tule nüüd enam laenu tagasimaksmisega toime.

Millist kahju niisugusesse seisu sattunud kannavad, näitab ilmekalt Arco Vara Viljandi esinduse juhi Aime Opermanni kirjeldatud juhtum maatükist, millel lasus miljonikroonine võlakoorem. Omanikul õnnestus maa eest saada vaid veidi rohkem kui 400 000 krooni ning ülejäänud tuleb tal pangale tagasi maksta hoolimata sellest, et vara enam ei ole.

Veel hullem on lugu nendel, kes on sunnitud samal moel loobuma oma kodust. Nii mõnigi noor pere on pidanud kolima vanemate juurde, sest oma korterit või maja nad töö kaotamise või palga alandamise järel enam pidada ei jõua. Kui omanikel veab, leiavad nad senisesse kodusse üürilised, kelle abiga laenu pangale tagasi maksta. Ent kui piisavalt maksujõulisi rentnikke pole, ei jää üle muud kui kallis kodu odavalt müüki panna ja tihti maksta veel paarkümmend aastat laenujääki, mida saadud summa ei kata.

Võib muidugi öelda, et pole panga süü, kui keegi peab hirmkallilt ostetud vara võileivahinna eest ära andma — igaüks peab ise riskide hindamisega toime tulema. Ent ei saa ju eeldada, et tavaline inimene mõistaks majanduses toimuvat paremini kui pankade kõrgelt haritud spetsialistid!

Praegu sellisesse olukorda sattunute heaks on riigil keeruline midagi ära teha. Tagantjärele oleks finants­asutustele väga raske peale sundida kohustusi, millest nad laene väljastades teadlikud polnud.

Ent selleks, et hoida inimesi aastakümneks asjatusse võlaorjusesse langemast, tuleks pankadele kehtestada kohustus kustutada eraisiku kinnisvaralaen, kui too selle kinnisvara pangale loovutab.