30. DETSEMBRI õhtul noomis Viljandi volikogu esimees Tarmo Loodus mind suure poliitika Viljandisse toomise eest. «Meil niiviisi ei tehta. Me oleme rohkem nagu sõpruskond,» ütles ta.
Randel Länts: Linnaeelarve ja 11 miljonit krooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks koolijuhina ole tal harjumus ja soov reeglite vastu eksinud õpilasi korrale kutsuda ning kui vaja, siis kindlasti ka karistada. Nii nagu ajal, mil käisin Jakobsoni gümnaasiumis ja mil Tarmo Loodus oli seal direktor.
Sedapuhku on ju aga tegu demokraatlikult valitud volikogu liikmetega ning kuidagi pentsik tundub lähenemine, et meie oleme siin omi asju kogu aeg ikka sedasi ajanud ja ära nüüd sina, poisike, segadust tekita.
LAHKARVAMUSE ja noomimise põhjuseks olid ajalehes «Sakala» ilmunud artiklid.
Ma ei hakka siinkohal heietama sõnavabadusest ja oma põhiseaduslikest õigustest. Olen kindel, et maakonnaleht täidab ka tulevikus neljanda võimu ülesandeid. Andsin aga volikogu esimehele lubaduse 2010. aastal ühes oma artiklis linnavalitsust hea sõnaga meeles pidada.
Nüüd viingi oma uustaastalubaduse täide: kiidan linnavalitsust möödunud aasta eelarve 11 miljoni kroonise ületäitumise saavutamise eest, mis talle endalegi vist üllatuseks osutus.
11 MILJONIT krooni on jämedalt arvutades kolm protsenti Viljandi 2009. aasta eelarvest. Veel tähelepanuväärsemaks pean saavutatut, mõeldes Eesti püüdlusele liituda eurotsooniga.
Just-just, iga selline pisike samm toob Euroopa ühisraha meile lähemale ja see on kahtlemata kiiduväärt saavutus. Nagu Neil Armstrong ütles esimest korda Kuu pinnale astudes: see on väike samm inimesele, aga suur samm inimkonnale.
NÜÜD AGA käesoleva aasta linnaeelarvest.
Jään oma eelmise aasta lõpul avaldatud arvamuse juurde, et 2010. aasta on meile kõikidele raske. Selles mõttes on lausa õnnistus, et mullu suudeti säärane rahasumma kokku hoida. Sellega on kindlasti võimalik leevendada hulga nii-öelda riskigruppi kuuluvate inimeste, ennekõike laste ja eakate olukorda. Just raskel ajal on ju tarvis nõrgematele anda lisatuge ja seda ootan ka Viljandi linnalt.
ÄHVARDADES eelmise aasta lõpul eelarve alatäitumisega, vähendasid koalitsiooni kuuluvad Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond mitut ülalnimetatud rühmade toetusu ja soodustust.
Kahanesid sünni- ja ranitsatoetus ning õpilaste, lasterikaste perede ja pensionäride sõidusoodustused, suurenesid lasteaedade osalustasud. Mainimata ei saa jätta õpetajate ja teiste linnaeelarvest palka saavate inimeste sundpuhkust.
Ühesõnaga, laste ja nende vanemate ning eakate olukord 2010. aastal pigem halveneb. Kokku sai niimoodi hoida ligi 7 miljonit krooni. Selle hind oli aga kulude maksumaksjate taskusse veeretamine. Sotsiaalsfääri toetuste nii suurt kärpimist ei võtnud pärast valimisi ette ükski teine omavalitsus.
11 on suurem kui 7. Nii linnavalitsuse kui -volikogu liikmed on linnakodanike teenistuses. Igas teenistuses tuleb anda endast parim.
Loomulikult on tarvis raskel ajal püksirihma pingutada, revideerida kulutamist ja teha keerulisi valikuid. Tähtis on aga silmas pidada, et tehtud valikute ja otsustega vähendati tunduvalt inimeste toimetulekuvõimet.
Sestap olekski õige, kui linnavalitsus teeks muutunud finantsseisundist lähtudes volikogule ettepaneku muuta eelmise aasta lõpul kiirustades vastu võetud piiranguotsuseid. Valimisliit Kodune Viljandi on olnud kogu aeg nende kärbete vastu ja niiviisi saavutaks volikogu nendes olulistes poliitilistes otsustes lausa konsensuse.
KUI LINNAVALITSUS hirmutas aga volikogu liikmeid teadlikult ja kõneks olnud 11 miljonit krooni osutub pelgaks raamatupidamislikuks trikiks (selliseks kahtluseks on sahinad põhjust andnud), siis Kodune Viljandi on teinud ka teisi ettepanekuid. Kahjuks peab tõdema, et nende toel pole võimalik nii ulatuslikku «taastamist» ette võtta. Peamine põhjus on loomulikult tõsiasi, et opositsiooni käes pole võimalusi, millega suurendada (maksu-)tulusid.
Seetõttu olemegi piirdunud ettepanekuga lõpetada ilmselge raiskamine ja põhjendamatu kulutamine.
Juba siis, kui uus volikogu koosseis alustas, olime seda meelt, et raskel ajal, mil kõik pingutavad, peavad pingutama ka linnajuhid. Selge on, et tasuta ei saa midagi ja kui, siis üksnes küsitava kvaliteediga.
Seega pole mõtet rääkida linnajuhtide palkadest. Küll aga tekitab hämmingut volikogu aseesimehe igakuine 4000-kroonine töötasu. Mille eest ta seda saab? Koduse Viljandi fraktsioonis on iga liige nõus kõnealust funktsiooni tasuta täitma, sest peame tähtsaks teenida linnakodanikku. Sel viisil saaks linnaeelarves kokku hoida 58 520 krooni.
TEISEKS kahtleme tõsiselt Kuku Raadio lainepikkusel eetrisse antava iganädalase «Linnatunni» saate kasulikkuses. Avalikkusele vajalik info on kättesaadav nii «Sakala» kui «1lehe» vahendusel, peale nende veel linnavalitsuse ajalehes. Lisaks sellele liigub info mitteametlikult kõige paremini ikka seltside, ühingute, sõprade ja tuttavate kaudu.
Tehtud küsitluste järgi on «Linnatunni» kuulajate arv marginaalne ja vaevalt et kellelgi jääb midagi tegemata või teadmata, kui ta raadiost «linnauudiseid» või linnajuhtide enesekiitust ei kuule. Kokkuhoid oleks 130 870 krooni.
KOLMAS käsitlemist vajav teema on linnapeale makstav isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis.
Igati normaalne on, et linna esimesele mehele või naisele kompenseeritakse see kulu. Küll aga ei pea me otstarbekaks, et selle pealt makstakse niinimetatud erisoodustusmaksu: tegelikule sõidukulule lisandub veel tulu- ja sotsiaalmaks, mis teeb kogukulu enam kui 50 protsenti suuremaks.
Kodune Viljandi on teinud ettepaneku, et linnapea seaks sarnaselt abilinnapeaga sisse sõidupäeviku, eristades ametialaseid ja erasõite. Olukord oleks läbipaistvam ja kokkuhoid 20 107 krooni.
SÄÄSTETUD rahaga saaksime taastada niinimetatud ranitsatoetuse 2009. aasta tasemel ehk siis vanem saaks endiselt lapse kooliminekuga seotud kulutuste katteks 2000 krooni. Tundub küll väike summa, aga see on paljudele septembri algul suur abi.
Ülejäänu osas loodan, et linnavalitsus alustab ükskord tegusa avaliku sektori poliitika elluviimist eesmärgiga parandada linlaste heaolu, hakates pihta kas või töötute rakendamisest lumekoristamisel.