Karel Rüütli: Hariduselu peab juhtima arukalt

Karel Rüütli Foto: Elmo Riig / Sakala

MAA SOOL — selle sõnapaariga on kõige paremini kokku võetud maakooli õpetaja missioon. Maal on õpetaja roll palju laiem kui vaid lastele teadmiste andmine. Suuresti just tema hoida on kohalik vaim ja järelikult ka elujõud.

Kui pole kooli ega lapsi, elu hääbub. Lihtne ja loogiline. Seda raskem on mõista Isamaa ja Res Publica Liidu haridusministri plaani hakata maal koole kaotama.

Sisuliselt lükkas võimuliit maaelu hääbumisele hoo sisse juba metskondade ja postkontorite sulgemisega. Nii et koerast on üle saadud, ainult saba ongi veel jäänud.

Ühelt poolt näikse astutavat samme selleks, et sünniks rohkem lapsi. Teisalt püütakse seada tõkkeid praegustegi haridusteele. Kuid ehk on kavas arendada kunagise Tallinna linnapea Jüri Mõisa ammust ideed kõik Eesti inimesed pealinna koondada? Siis pole tõesti maakoolidest suurt lugu.

TAHAKS USKUDA, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse reform kavandataval kujul  teoks ei saa. Lootust selleks andis ka eelmise aasta lõpul peetud ümarlauanõupidamine «Eesti tulevane koolivõrk», kus ministri plaani laitsid maha nii Rahvaliidu, sotsiaaldemokraatide kui roheliste esindajad.

Igaüks, kes asjasse vähegi süveneb, mõistab, et säärane ümberkorraldamine suurendaks hariduslikku kihistumist.

Rääkimata lapse koormusest, kui ta peab tõusma pool kuus, et kaheksaks kooli jõuda. Kui ta peab mitu kilomeetrit jalgsi kõndima ning seejärel sõitma kahe bussiga. Tagasiteel kordub sama. Ning kui tal siis veel jätkub hakkamist osaleda huviringis, jääb kojutulek pimedasse hilisõhtusse. Mõistagi toob pikk koolisõit perele lisakulutusi. Kõnelda lahendusena õpilaskodudest on puhas utoopia.

KOOLIVÕRGU ümberkorraldamine peab teenima kaugemat eesmärki: saata tulevikus ellu laia silmaringiga haritud kodanikke.

Kui räägime teadmistepõhisest ühiskonnast, siis peame noortele andma tänapäevase mitmekülgse hariduse ja suurendama nende valikuvõimalusi.

Seepärast on oluline seadusega edasi minnes keskenduda eeskätt hariduse sisule ja kvaliteedile, mitte õpilaste jagamisele karpidesse — sellest räägitakse praegu tunduvalt enam.

Kui reformi eesmärgid on paigas ja selle võimalikke tulemusi igast küljest vaetud, alles seejärel võib hakata rääkima liitmisest-lahutamisest.

Kahtlemata tähendaks gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine ohtu kohalikule elule. Kui kool kaugel, hakkavad pered loomulikult liikuma sinna, kus käe-jala juures on kõik haridusastmed. Ja külad jäävad aina tühjemaks.

Rahvaliit regionaalerakonnana peab esmatähtsaks, et inimesel oleks võimalik elada, tööd leida ja lapsi kasvatada igas Eesti nurgas. Aga kuidas sa neid kasvatad, kui pole kooligi!

Parimas tööeas inimeste lahkumine maakohtadest annab omavalitsustele suure tagasilöögi. Seetõttu on omavalitsusjuhtide vastuseis haridusministri plaanile igati mõistetav.

Samuti paneks uus seadus omavalitsustele hulga kohustusi, mille täitmine on enam kui küsitav.

SELLE ASEMEL ET tulla igal aastal välja uute, regionaalpoliitikat lõhkuvate reformidega, peaks keskvalitsus omavalitsustega märksa enam koostööd tegema ning pakkuma arukaid lahendusi mitte jõupositsioonilt, vaid mõistmise ja nõuga. Koolivõrgu lõhkumine on tulevikule mõeldes liiga kõrge hind, et võtta seda saamatute ministrite proovitööna haldusreformi ettevalmistamisel.

Haridusministri plaanides on palju küsitavusi, näiteks erandlik lähenemine erakoolidele. Kui munitsipaalkooli puhul peavad põhikool ja gümnaasium tegutsema eraldi, siis erakoolina tegutsevate põhikoolide ja gümnaasiumide puhul seda nõuet ei kohaldata. Miks? Ning kui siin leidub mingeid põhjendusi, siis miks ei võiks see kehtida munitsipaal- ja riigikooli puhul?

KUI RÄÄKIDA veel maa soolast, siis haridusministrilt pole veel kuulda olnud arukat selgitust, mis saab põhikoolidest ja seal töötavatest õpetajatest pärast gümnaasiumi kadumist.

Kas õpetajad, kes eri haridusastmetesse liiguvad, on saanud vajaliku ettevalmistuse? Eeskätt maakooli õpetajad saavad õppekoormuse täis just tänu sellele, et annavad tunde mõlemas haridusastmes. See on oluline lüli, ilma milleta pole ju mõtet õpilasi eri lahtritesse tõsta.

Õpetajad peavad hakkama ühest kohast teise pendeldama ning sellega suureneb nende sõidukulu. Vahemaa võib venida 40—50-kilomeetriseks.

Praegune keeruline seis sunnib silmas pidama ka muid kulusid: ehitatakse uusi koole, reorganiseeritakse vanu, paljude majakarpide saatuseks jääb sulgemine. Praegu hommikutundidel mesilastaruna sumisevatest lapsi täis majadest võivad saada tühjad, sissepekstud akendega häbisambad.

ARUTELU hariduse edendamise üle tuleb ilmtingimata jätkata, kuid arukaks edasiminekuks vajame tunduvalt enam infot, põhjalikku analüüsi ja toetust neilt, keda reform otseselt puudutab.

Praegu pole meil ühtki uuringut, mis annaks kas või õrna ettekujutuse kõnealuste ümberkorralduste plussidest ja miinustest. Küll aga on kindel, et kui me mingilgi moel piirame noorte ligipääsu haridusele, jääb tulevikus vähemaks neid, kelle seast valida — laseme palju andekaid ja võimekaid ühiskonnale kaotsi minna.

Et seda ei juhtuks, on aeg luua ühtne tulevikku vaatav plaan, mis võtab arvesse kõiki haridusastmeid.