Repliik: Kohtumispaik sebra

Aivar Aotäht

FOTO: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Isegi väikeses linnas on liiklus kohati väga tihe: auto istub autos kinni ja kui keegi sooritab mõne arusaamatu manöövri või peab juht õnnetuse vältimiseks sellisena näiva liigutuse tegema, jääb liiklus toppama. Üksteisega arvestamine muudab kõigi teekonna sujuvamaks.


Mina käin nii jala kui väntan jalgrattaga ja keeran autorooli ning arvan, et hoolimata tihenenud liiklusest, arvestavad autojuhid jalakäijatega rohkem kui aastaid tagasi. Üheksakümnendate algul kuu aega Saaremaal elades näis mulle, et vaid Kuressaares oskavad autojuhid alati jalakäijale teed anda. Nüüd leian, et võime näha sebra ääres seisatanud inimeses üle tee mineku soovi saab omaseks üha enamatele juhtidele.

Paraku käitub osa jalakäijaid moel, mis annab autojuhile hoopis vastupidise signaali: ära minuga arvesta! Nimelt on mõni neist avastanud, et üks ilmatu hea paik kohtuda ja juttu vesta on ülekäiguraja ääres. Et autorivi nende pärast ilmaasjata seisma jääb, ei lähe neile korda.

Ma olen päris kindel, et sama head juttu saab ajada ka sebrast eemal.

Tagasi üles