Viljandi Huntaugu rannas on viimastel talvedel lastega liiga palju õnnetusi juhtunud, et nende edasiseks ärahoidmiseks saaks loota pelgalt koolis ja kodus jagatavale tarkusele. Ilmselgelt oleks seal tarvis ette võtta midagi säärast, mis tõmbaks laste tähelepanu jääl valitsevale ohule.
Linlased on välja pakkunud idee tähistada ohtlik ala lintidega, päästjad soovitavad vähemalt hoiatusmärki. Linnajuhid on nende ettepanekute suhtes endiselt skeptilised ja eelistavad jätta olukorra nii, nagu see on.
«Sakala» pole linnavalitsuse seisukohaga nõus. Loomulikult on abilinnapea Rein Triisal õigus, kui ta väidab, et märk ei hoia kedagi jääst eemal ning lintidest saab mööda üle ja alt. Aga see väide kehtib üksnes juhul, kui laps tõesti tahabki vaba vee äärde minna ja jääst läbikukkumisega riskida.
Ilmselge on, et Huntaugu randa ei saa panna valvama inimest, kes lapsi ohtlikust kohast eemale peletaks. Viljandi järvele minekut pole samuti mõistlik ära keelata. Seega oleks hoiatav ja selgitav kiri Huntaugu rannas omal kohal.
Vähemalt oleksid täiskasvanud siis veendunud, et midagi on turvalisuse huvides tehtud.
Kõige tähtsam töö jääb aga kodu, kooli ja lasteaia kanda: selgitada ja õpetada, kus ja kuidas on ohutu jääle minna; mida tuleb jälgida ja mida vältida. Et niisugusest õpetusest on kasu, näitab ka tänase «Sakala» esiküljel olev lugu. Laura Rätsep ja Kerttu Kukk oskasid õnnetuskohal õigesti käituda just tänu sellele, et algklassides oli neile mitu korda räägitud, kuidas inimest jääaugust välja aidata. Nagu Laura Rätsep tunnistas, ei pidanud ta isegi mõtlema, vaid käitus õrnale jääle liginedes automaatselt nõuande järgi.
Võimalusi, mida annaks õnnetuste vältimiseks kelgumäe jalamil asuvas Huntaugu rannas ette võtta, leidub. Neid tuleks vaid kasutada, isegi kui need tunduvad liiga triviaalsed.