ÖKOLOOGILINE jalajälg on ilus kujund, mille abil saab kutsuda inimesi ja organisatsioone hoolima maast meie jalge all. Igale inimesele jagub maapinnast keskmiselt kaks hektarit. Jalajälje arvutus näitab, kas meie tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks kulub võrdväärseks teisendatuna vähem või rohkem maapinda, kui meist igaühele mõtteliselt olemas on.
KÜLLAP ON võimalik neid arvutusi täpsustada. Kindlasti aga ei saa nende põhjal teha meil levinud järeldusi, nagu oleks pensionäripaari elu maatalus keskkonnale ohtlikum kui linnarahva elamine või et üleüldse on linnas elamine keskkonna suhtes kõige säästlikum ja ökoloogilisem.
Niisuguse mõtteuperpalli taga on tajutav usk kogu elamise ja töötamise keskustesse koondamise lunastavasse väesse. See on sama usk, mis lummas näiteks suurfarmide tegijaid ning külade ja asulate perspektiivituks tunnistajaid.
ARVUTUSTES on aga ilmselgelt jäänud midagi tähtsat kahe silma vahele. Kui Tallinnas on praegu 90 masinat ööd ja päevad töös, et lumest jagu saada, siis enamik maaelanikke kühveldab hanged hädavajalike teede ja radade pealt ära naftat kulutamata, üksnes oma kondiauru toel. Kui linnas peab valgus ööd läbi kõigil tänavatel särama, siis maal piisab kuukumast ja tähesärast.
Kõnelemata vahetust jalatalla survest maale, mis maal on harv ja õrn, kuid linnas sedavõrd painav, et selle leevendamiseks tuleb maa asfaldi ja killustiku alla vaiki sundida — ega asjata olnud asfaldi vana maakeelne nimetus maavaik.
See kõik jääb ökoloogilise jalajälje arvestusest välja ning nõnda ongi võimalik kiita inimese linnas elamist loodusele soodsaimaks ja manada maaelu keskkonda enim kahjustavaks.
LÕPUKS ON oluline peatuda veel sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljed on kohanimed ning inimestele tähtsad ja väega paigad maastikus.
Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema ilu. Inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa eri paikade väge.
Randade puhastamine, pühapaikade ja allikate korrastamine on väike osa neist tegemistest, mille puhul inimene ja maa teineteiselt väge saavad ja uut väge loovad.
ÖKOLOOGILISE jalajälje arvestus on esimene kobav samm maaga lugupidavama suhte loomise poole. Astugem siis järgmisedki sammud ning püüdkem luua mõõtkava, mis võtab arvesse ka tervise ja vaimuväe, mida maaga koos elamine inimesele pakub.