Heino Laiapea: Enno Piiri sünnist möödus sajand

Heino Laiapea Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

PÕHIMÕTTELINE ja paindumatu eestimeelne mees Enno Piir (7. jaanuar 1910 — 1. aprill 2006) esines Eesti ajakirjanduses üle kolmveerandi sajandi. Ta koostas 14 raamatust koosneva mälestussarja «Sakalamaa ei unusta». Ta andis Jaan Eilartile tuge luua Eesti looduskaitse selts ja oli 1992. aastast selle auliige.

1952. aastal Enno Piir arreteeriti ja ta viibis viis aastat Komis Inta laagris. Seal koostas ta rahvuseepose «Kalevipoeg» sõnastiku, registreerides kõik teoses esinevad sõnad ja pannes need tähestikulisse järjekorda.

Kui 2000. aastal anti Enno Piirile Relvastatud Vastupanu Teeneterist, ei pidanud ta end selle vääriliseks. «Ma pole kunagi relvaga kellegi peale sihtinud, minu relv oli pliiats,» ütles ta. 2003. aastal anti Enno Piirile esimene Viljandimaa vapimärk.

TOONA PIDAS vana mees veel visa võitlust oma kodutalu maade tagasisaamiseks. Ta kirjutas kaks kirja president Lennart Merile ja suhtles kaitseministeeriumi nelja kantsleriga, et saada tagasi maad Rõuges Kokemäel.

Nendele maadele Vihtla järve ääres oli Võru gaasianalüsaatorite tehas 1984. aastal sauna ehitanud. Paberite järgi oli see 1993. aastal Kuperjanovi pataljoni ohvitseride kogule läinud.

Enno Piirile ei antud võimalust maad ja seal asuvat hoonet tagasi saada. Ülekohtu vastu palus ta abi minult kui ajakirjanikult. Kahjuks polnud ka avalikustamisest kasu, sest kaitseministeerium jäi enda kehtestatud õiguse juurde.

«Talu süda on ära võetud,» nentis Enno Piir. Oli näha, kuidas see talle haiget tegi.

OMA VIIMASTEL aasatel tavatses Enno Piir ikka öelda: «Ära ennast uhkeks pea, tule ikka mind vaatama.»

Ümmargustel sünnipäevadel külastasid teda kõrgemad ametimehed, argipäevadel vanad sõbrad. Palju käis rahvast Enno Piiri juures siis, kui ta koostas represseeritute mälestusraamatuid. Inimesed saatsid talle kirju ja fotosid, usaldasid oma mälestused temale. Hiljem see rada Kamarale, kus Enno Piir ligi poolsada aastat elas, ununes.

MIS ON saanud Viljandimaal kultuurilooliste isikute sünnipaikadesse paigutatud lugematutest mälestuskividest, mille panekuga ka Enno Piiri tegevus seotud on? Ehk on just käesoleval aastal, mil Eesti looduskaitse tähistab oma 100. aastapäeva ja möödunud on 100 aastat Enno Piiri sünnist, sobiv need üle vaadata?

Mul on ettepanek tähistada Enno Piiri 100. sünniaastal tema tegevust kolme mälestuskiviga.

Eesti looduskaitse seltsi Viljandi osakonna ja Enno Piiri algatusel rajati Viljandi järve kaldale Lembitu salu. Esimene kivi sobiks sinna. Teise kivi võiks asetada Pärsti valda Matapera külla Kamara talu juurde ning kolmanda Vihtla järve äärde just sellele maatükile, mida Enno Piirile ei tagastatud. Mälestuse jäädvustamine oleks kaitseministeeriumi auvõlg Enno Piiri ees.

ÜLLATAVALT ruttu on ka ajakirjanikud unustanud, kes oli Enno Piir ja mida ta eesti rahva heaks tegi.

Enne Enno Piiri kohta sõna võtmist on kõigil soovitav lugeda tema teoseid «Koltuvaid kõrrekesi koduselt kamaralt» (1998), «Kirjad Siberist» (2000) ja «Sunnitöölise Meka» (1994).