Kolm Viljandi lauatenniseklubi liiget viibisid detsembri lõpul laagris Pekingi Shichahai spordikoolis, kus nad tutvusid hiinlastest juhendajate õpetusel selle maailma edukaima lauatenniseriigi tarkuste ja meetoditega.
Õpilased ja treener õppisid tippudelt
13. jaanuar 2010, 17:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi spordikooli treeneri Kert Villemsi sõnul on sealsetest treenimistingimustest ja sportlaste töökusest saadud emotsioonid ülivõimsad.
«Hiinas on lauatennise mängimiseks loodud superhead tingimused. Selles spordikoolis, kus meie laagris olime, oli kaks statsionaarset lauatennisesaali: ühes 24 ja teises 18 lauda. Noored tegid trenni ligi kuus tundi päevas,» kõneles ta. «Meie treenisime koos 9—12-aastaste noortega. Saalis viibis korraga kümme treenerit, nii et õpetussõnu jagus kõigile.»
Peale Kert Villemsi olid kahenädalases treeninglaagris spordikooli õpilased Getter Põru ja Rivo Saaremäe.
Getter Põru tõdes, et hiinlastelt on palju õppida. «Nad teevad kõike teistmoodi. Nende mängutehnika on meie seni õpitust ikka päris erinev.»
Ka üle seitsme aasta lauatennist mänginud 14-aastase Rivo Saaremäe sõnul erineb hiinlaste mäng Euroopa koolist tublisti. «Õppida oli palju. Kõike seal näidatut omandada on raske ja ega päris kõike ole tarviski.»
Noormehe jutu järgi kulutavad hiinlased märkimisväärse osa treeningutest niinimetatud multipalliharjutustele. «Treening sarnaneb meil kasutatava pallikahuri vastu mängimisega, ent seal asendab masinat treener,» selgitas ta.
Nagu nentis Kert Villems, kulus ühe päeva treeningutele viis-kuus tundi.
«Spordilaagri kohta on see täiesti normaalne koormus, aga kohalikele noortele tähendab selline rassimine igapäevast rutiini,» rääkis ta. «Pole siis ime, et Hiina mängijad on maailma parimad. Meie noored saavad nädalas umbes sama palju harjutada kui sealsed lapsed ühe päevaga.»
Treeneri ütlemist mööda oli neil Hiinas kaks treeningut päevas. Enamasti harjutati mõlemas poolteist tundi eri elemente ning hommikustel harjutuskordadel järgnes sellele punktimäng ja teises trennis multipallitreening.
Rivo Saaremäe ei teinud saladust, et endast ligi kaks aastat noorematele tüdrukutele ta rohelise laua taga vastupanu osutada ei suutnud. «Poistega olin enam-vähem võrdne, aga imelikul kombel on Hiinas just tüdrukud osavamad,» tunnistas ta.
Kert Villemsi selgitust mööda polnud eestlaste delegatsioon hiinlastele sugugi
ainus võõrustada olnud treeningurühm. «Meiega ühel ajal oli seal näiteks Hollandi naistekoondis,» nentis ta ning lisas: «Seal käivad väga paljud Euroopa mängijad nii rahvuskoondiste kui noortega. Hiinlastele on see üks rahateenimise võimalus. Õppida on neilt aga tohutult.»