Viljandi järv andis välja vinge angerja

Kui Peeter Koval enam kui meeter pika angerja Viljandi Kalastuskeskusesse viis ja kaalukonksu otsa riputas, vajusid kõigi juures olnud meeste suud ammuli. Tabloole ilmus näit 2,70 kg.

FOTO: Erakogu

«Niipea, kui ta esimest korda välgatas, hakkas üks igavene jant pihta,» kirjeldas harrastuskalastaja Peeter Koval nädalavahetusel Viljandi järvel 2,7 kilogrammi raske ja 113 sentimeetrit pika angerjaga peetud võitlust.

Aastakümneid ehk juba lapsepõlvest peale järvehõbedat nõutamas käinud mehe sõnul on läinud pühapäeval paadipõhja räntsatanud angerjavolask vähimagi kahtluseta tema elu kõige vingem saak. Seni troonisid kalamehe trofeenimekirja tipus 7,2-kilone haug ja 4,4-kilone koha.

Ka läinud pühapäeval sõudis Peeter Koval Viljandi vetelpäästejaama juurest otse üle järve vastaskalda lähedale lootuses mõni tore haug või koha kätte saada. See, et kuue meetri sügavusel neelab elussööda alla hoopis mehe käevarre jämeduseks kosunud maosarnane kala, tabas teda suure üllatusena. Tõsi, alles möödunud aastal oli järv talle kinkinud ühe sama liigi esindaja, kuid see oli olnud peaaegu kolm korda kergem.

«Esimeste tõmmete peale arvasin, et otsas on koha. Alles siis, kui teda pinna lähedal nägin, sai selgeks, et nüüd olen paraja portsu otsas. Mul polnud ju kahva kaasas! Eks sa proovi sellist libedat venda palja käega võtta,» jutustas kalamees.

Selles, et konks oli jõuliselt väänelnud tegelasel tugevasti kurgus kinni, ei saanud püüdja ette kindel olla. Samuti selles, et tamiil vastu peab.

Pika rabelemise peale sai Koval angerjale keskkoha ümber paadi põhjast näppu jäänud kaltsu. Ent isegi siis polnud täit veendumust, et ta suudab vastasseisus peale jääda, sest sõrmed ei ulatunud jämeda kala ümber kokku. Alles pärast veerandtunnist rabelemist oli selge: kalameeste jumal on ikkagi olemas ning nüüd puhkab eakas angerjas viide suurde klaaspurki jaotatuna püüdja keldris marinaadis.

Õnnelikule päevale tagasi vaadates ütleb Koval, et kõik need minutid, mil ta angerjat paati saada püüdis, haamerdas peas mõte, et kohe-kohe näeb ta vaid sabaotsa sügavusse kadumas ning läinud ta ongi. «Õnneks ta väsis lõpuks üpris ära ja ma ei jätnud juhust kasutamata.»

Kolm aastat tagasi leidis Tarvastu valla kalamees Aivar Kärp ühest Võrtsjärve pandud mõrrast samuti 2,7 kilo kaaluva angerja, mis on ametlikel andmetel sealt püütutest raskeim ja ilmselt ka vanim. Samas väidab Valma küla kutseline kalur Leo Aasa, et 1980. aastatel jäi tema mõrda koguni 3,6-kilone angerjas, kuid toona ei registreeritud seda ametlikult. Enamasti jõuavad seda liiki kalad inimeste söögilauale mõnesajagrammisena.

ARVAMUS:

Leo Aasa, Võrtsjärve kutseline kalamees

Õngemehele on see väga haruldane saak. Tõtt-öelda paneb imestama, et tamiil selle tantsu üldse välja kannatas, sest angerjas on igavesti kõva lõhkuja.

Tagasi üles