Osava sepa kätetöö jõuab õnnekombel koju tagasi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Margus Vanakamara (taamal) assisteerimisel vinnasid linna peaarhitekt Laur Pihel, kalmistute ajaloo uurija Kalle Pullmann ja linnavalitsuse remonditööline Rein Kaup värava eile sõiduauto järelkärusse ning sõidutasid restaureerimiseks sepa juurde.
Margus Vanakamara (taamal) assisteerimisel vinnasid linna peaarhitekt Laur Pihel, kalmistute ajaloo uurija Kalle Pullmann ja linnavalitsuse remonditööline Rein Kaup värava eile sõiduauto järelkärusse ning sõidutasid restaureerimiseks sepa juurde. Foto: Elmo Riig / Sakala

Osava sepatöö musternäidiseks olev värav, mis veerand sajandit tagasi Viljandi mõisnike matmispaigast seni teadmata asjaoludel haihtus, jõudis eile taas raua­meistri juurde, et peagi korrastatuna oma ajaloolisele kohale naasta.

Et Vene ajal, aga ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist polnud prügilas kombeks jäätmeid sortida, käisid linna heidikud sageli seal metallesemeid muu kraami seast välja koukimas ning vahetasid need kokkuostus rahaks. Kui midagi targemat teha polnud, ei pidanud töötajadki paljuks kuhjadele hindavat pilku visata ning veidigi väärtuslikuna tunduvad esemed kõrvale tõsta.

«Mul oli putka taga väike plats, kuhu ülemuste silm ei ulatunud. Kogusin sinna seda, mida minu meelest ei sobinud niisama tuimalt sodi alla matta,» meenutas praegu kodus väiksemat sorti metallitööga invaliidsuspensionile lisa teeniv Margus Vanakamar 1990. aastate algust, mil ta oli prügilas valvurina ametis.

Märksõnad

Tagasi üles