/nginx/o/2016/02/10/5031093t1h6320.jpg)
/nginx/o/2010/01/06/292588t1hc146.jpg)
Nädalavahetusel veendusin taas, et ka külma ilmaga pole midagi toredamat kui võtta uisud ja teha Viljandi järvele aetud rajal paar tiiru. Pisukese koperdamise järel läks päris hästi: siuh! vasak, siuh! parem, mis siis et külm põski näpistas.
Repliik: Uisutada ülihää
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvast oli järvel palju, korraga 30—50 inimest: kes uiskudel, kes suuskadel, mõni lapsevankri, mõni koeraga. Osa oli tulnud autoga, ainult et staadioniesine plats on lund täis ja parkima mahub vaid Aasa tänava veerde. Huvitav, kuhu pühapäevasel uisumaratonil osalejate sõidukid mahuvad?
Küllap oli paljudel uisutajatel ja matkajatel kaasas seljakott sooja joogi ja suupoolisega. Ehk oleks mõni neist olnud nõus neid ka ostma, aga mida pole, on pirukakäru ja teekatel. Ega palju rohkemat olekski ju vaja. Juba eelmisel uisuhooajal imestasin nagu mitu mu sõpragi, miks ükski ettevõtlik inimene pole veel selle peale tulnud. Mõlemad rannas asuvad toidukohad, nii Bangalo kui Flirdi kohvik, on kinni. Ometi võiksid nad uisutajatele ühtlasi sooja saapahoiuruumi pakkuda.
Aga pole viga, saame hakkama. Kui saapaid kaasa ei taha võtta, võib need jätta mõne pingi alla lumevarju. Saapahoid ja teemajake teeksid olemise lihtsalt hubasemaks.