Äridaam andis vallale sööklatäie lubadusi

Moskvas elava Enelin Meiusi esimeseks teoks Eestis pidi saama Saarepeedi söökla taastamine. See jäi aga tegemata. Foto: Elmo Riig / Peeter Langovits

«Tere! Te vist ei tunne mind hääle järgi? /.../ Mina olen Enelin Meiusi.» Nii alustas Moskvas viibiv kunagine äridaam telefonikõnet, mis oli avapauk pool aastat kestnud Saarepeedi söökla loomise saagale.

Lubadused olid tõesti ilusad. Moskvas elav daam lubas Saarepeedile investeeringuid vähemalt 15 miljoni krooni eest. Vallakeskus pidi saama söökla, Eesti ühe uhkema kohviku ning jutust käisid läbi veel arstikeskus ja suusabaas.

Vihjest kõneni

«Sakalale» algas Saarepeedi sööklaga seotud lubaduste lugu veebruari esimesel päeval, kui toimetus sai veebilehe kaudu anonüümse vihje, et söökla rendikonkursi on võitnud Enelin Meiusi. Esmapilgul tundus vihje liiga jabur, et see võiks tõsi olla. Miks peaks 15 aasta eest Eestist kadunud Meiusi kasutult seisva külasöökla vastu huvi tundma?

Seda suurem oli üllatus, kui Saarepeedi toonane vallavanem tunnistas ajakirjaniku pärimise peale, et hanke on tõepoolest võitnud Enelin Meiusi. Ärinaise ettevõtmist Eestis esindav duo tundus väga esinduslik: vallamajas peetud oksjonil käis telekanali Kanal 2 režissöör Merike Veskus ning juriidilise esindajana ajas dokumente korda Eesti tippadvokaatide hulka arvatud Viktor Kaasik.

Veel suurem üllatus tabas artikli kirjutajat loo valmimise õhtul. Kui seni oli ajakirjandus Meiusit Eestile kadunuks pidanud ning vaid «Õhtuleht» spekuleeris kord paari aasta tagant teemal, kus kunagine äridaam end peita võiks, siis 4. veebruari õhtul helistas Meiusi ise ajakirjanikule. Ta soovis Saarepeedi rahvale teada anda, et minevik tuleks unustada.

Mida rääkis Enelin?

Kõigepealt teatas Enelin Meiusi, et jutt, kuidas ta 1990. aastate algul 16 miljonit võlausaldajatele maksmata jättis ja välismaale pages, on vale. Ta oli väidetavaid võlausaldajaid mitu aastat otsinud, kuni sai selgeks, et tal pole kellelegi raha tagasi maksta.

Meiusi tunnistas siiski, et 1994. aastal olid tal rahaga suured pahandused, ning lisas, et teda ennastki olevat alt veetud. Mis 15 aasta eest täpselt juhtus ja kes olid asjasse segatud, seda ta telefonis ei öelnud.

Küll aga lubas Meiusi 4. veebruari õhtul, et jõuab hiljemalt märtsi algul Eestisse ja annab kohe esimesel päeval «Sakalale» intervjuu, milles ta dokumentide abil tõestab, kuidas praegugi riigijuhtimisele lähedal seisvad inimesed olid ta valega riigist välja peletanud. Äridaami arvates pidi neil tähtsatel tegelastel süda lööke vahele jätma, kui nad veebruari algul ajakirjandusest äridaami naasmisest lugesid — dokumendid rääkivat nii selgelt nende vastu.

Märtsis intervjuu aset ei leidnud. Järgmise poole aasta jooksul lükkas Meiusi ajakirjanikuga kõneldes oma naasmistähtaega järjest kahe nädala võrra edasi, kuid Eestisse pole ta tänini jõudnud.

Küll aga oli täpselt teada, millega ta Tallinna pidi jõudma. Selleks olevat tal kasutada oma abikaasa eralennuk. Millega too tegeleb, pole «Sakalale» teada.

Saarepeedi söökla vastu hakkas Enelin Meiusi huvi tundma enda jutu järgi siis, kui oli selgeks saanud, et võlausaldajaid tal Eestis pole. Nii tekkinudki idee anda jutuks olevad 16 miljonit krooni mingil kombel oma inimestele. Nendeks pidas ta aga just Saarepeedi valla kodanikke, sest seal asub Meiusile kuuluv maja, milles elab tema ema. Ametlikult on ka Enelin Meiusi ise Saarepeedi valda sisse kirjutatud.

Suured mõtted

Söökla oli kõigist Moskvas haiglas viibiva naise plaanidest kõige pisem. Saarepeedile pidi tulema kohvik, kuhu sisse astudes ei saaks enam aru, kas viibid väikses külas või mõnes suurlinnas. Oma kujutluses kutsus äridaam ajakirjanikku endaga vestlema maheda valgusega ruumi, kus musitseerib Ivo Linna.

Lisaks arutles ta mitmel korral võimaluse üle saada enda kätte kogu Saarepeedi rahvamaja, sest sinna soovis ta teha veel eriarstidega ravikeskuse, et valla inimestele kiiresti väga heal tasemel raviteenust anda. Kõige lõpuks unistas ta võimalusest rajada üks Eesti esinduslikumaid suusabaase.

Kogu ettevõtmise eesmärk oli parandada Saarepeedi inimeste elu. Näiteks sööklas oleks hakatud jagama tasuta suppi ja pirukaid. Kogu selle heategevuse lubas Meiusi ise kinni maksta. Peamine oli tema jutu järgi see, et puuduses vaevlevad pensionärid saaksid võimalikult hästi elada.

Kui Saarepeedil pidi investeering ulatuma 15-16 miljoni kroonini, siis kogu Eesti peale olid  tehtud plaanid, mille teostamine oleks nõudnud sadu miljoneid kroone.

Enelini nime kandev fond, millest oleksid toetust saanud kultuuritegelased ning kunsti- ja kultuurielu kajastav telekanal, oli vaid osa suurest ideest. Ka sellest lubas Meiusi lähemalt rääkida oma pikas intervjuus, mida paraku pole sündinud. Ta kinnitas, et kõik see tähendaks tema Eestisse kolimist. Tallinnas oli ta enda väitel korteri juba jaanuaris välja valinud.

Suured plaanid nõuavad ka suurt raha ning kohe tekkis küsimus, kust on pärit need sajad miljonid, mille abil ideed peaksid tegelikkuseks saama. Enne tuleb anda aga lühike ülevaade Enelin Meiusi tervisest.

Nagu ta ise korduvalt «Sakalale» kinnitas, püsib ta tänaseni elus üksnes seetõttu, et saab parimat ravi, mida on maailmas üldse võimalik saada. Eestis ta enda arvates ellu ei jääks, sest siin pole nii häid arste ja tipptasemel tehnikat, kui on selles Moskva erahaiglas, kus ta suurema osa ajast veedab.

Halb tervis aitas rikkust luua

Veidi pärast Eestist lahkumist oli Enelin Meiusi saanud raske insuldi ja siis raviti teda Iisraelis. «Kaks aastat olin sellises seisus, et ei saanud rääkidagi,» meenutas ta. Seejärel kolis ta Venemaale ning siis ägenes diabeet, mis praegu olevat jõudnud viimasesse faasi. «Neerud mul ei tööta,» täpsustas ta.

Nii tuleb naisel käia tihti verd puhastamas, kuid et ta mõlemad jalad on amputeeritud, on see protseduur keeruline. Veel paar aastat tagasi üritas Meiusi omal jalal liikuda ja lasi selleks teha väga head proteesid. Ta tõusis jalule, kuid seepeale levis gangreen edasi ja mõlemat jalga tuli taas lõigata. Nüüd liikuvat ta ratastoolis.

Venemaised mõjukad tuttavad aitasid ratastooli jäänud Meiusit sedavõrd palju, et ta läbis ühe erakõrgkooli majandusõppe programmi ja hakkas seejärel auditeerima maavarade poolest rikkaid maatükke. Tänu tema ja ta abiliste koostatavale auditile saab maaomanik võtta laene, mis ulatuvad kohati miljardi rublani. Selline tegevus tähendavat auditeerijale suuri summasid ning Meiusi on enda väitel Venemaal üks hinnatumaid selle ala esindajaid.

Seda, miks valmis Saarepeedi sööklas vaid tükike sisekujundust ja vallajuhid projekti kokkuvõttes muinasjutuks tembeldasid, pole sugugi kerge arvata. Eesti avalikkus ei tea, kas ja kui palju Enelin Meiusil tegelikult raha oli ning millises haiglas ta päevi veetis.

Ainus, mida üksikud Eesti ajakirjanikud teavad, on Enelin Meiusi telefoninumber. See on tõesti Moskva piirkonna koodiga ning sellel vastas naine augusti alguseni.

Vähemalt «Sakalaga» kõneldes tegi ta alati ettepaneku, et helistab ise, sest siis ei pea Eesti firma raha kulutama. Enda kõnearveteks nimetas ta ühes kuus 3000 eurot (ligi 50 000 krooni) ja teades, kui palju ta ainuüksi eestlastega sel aastal suhtles, võis see summa tõele vastata.

E-posti kasutas Enelin Meiusi teiste abiga. Oma kirjad kirjutas ta esmalt käsitsi paberile, seejärel need skanniti ja saadeti pdf-failina. Seda põhjendas Meiusi sooviga mõjuda usutavalt. «Kui keegi saadaks teile Enelin Meiusi nime all tavalise e-kirja, siis vaevalt keegi usuks, et see on tõene,» selgitas ta ise. Kirjad, mis sel kombel Eestisse jõudsid, tulid aadressilt, mis lubavad arvata, et saatja nimi on hoopis Enelin Nelson.

Tülid sööklas

Söökla ja teised ettevõtmised tekitasid Saarepeedil ainult suurt segadust ja tüli.

Ehkki ruumide rent oli vaid 3200 krooni kuus ja seda summat pidas ka Enelin Meiusi naeruväärselt väikeseks, ei maksnud ta ühtki arvet. Ta põhjendas seda esmalt vallavalitsuse poolikute otsustega, siis vallajuhtide saamatusega saata korrektseid, rahvusvaheliselt aktsepteeritavaid arveid ja lõpuks vabandas ta tasumata jätmist tervisemuredega.

Ehkki Meiusi oli Saarepeedist peaaegu tuhande kilomeetri kaugusel, suutis ta vallavolikogu liikmete vahel lõkkele puhuda suurema tüli, kui oleks tekkinud mis tahes poliitilisest küsimusest. Nimelt leidis naine endale toetajaid volikogus opositsioonis olevate inimeste seast.

Saarepeedil loodi firmagi, mis pidi hakkama kogu Meiusi projekti haldama, kuid kokkuvõttes kogesid need inimesed üsna suuri kannatusi.

Mis saab Saarepeedi sööklast edasi, pole seni teada. Raske arvata, kas Eestis või siis mujal maailmas leidub keegi, kes tahab väiksesse külla sööklat või kohvikut rajada. Majanduslikult see tõenäoliselt eriti mõttekas pole.

Enelin Meiusi on Eesti ajakirjanduse jaoks aga taas kadunud. Õigupoolest pole «Sakala» teda augusti algusest tabada püüdnudki. Viimases «Sakalale» antud intervjuus ei jätnud ta jonni ja avaldas endiselt soovi Saarepeedil lubatud töö ära teha. Vallavalitsus seda aga enam ei uskunud ja lõpetas rendilepingu.