Repliik: Jõulud mujal

Tea Raidsalu Foto: Elmo Riig / Sakala

Viimasel ajal on lisandunud üha enam selliseid peresid, kust keegi viibib lähedastest ja kodust mõnda aega eemal. Olgu selleks põhjuseks sõjatander Afganistanis, tööots maakera kuklapoolel, õpingud kaugel ülikoolis või hoopiski lihtsalt maailma avastamine ja kogemuste kogumine.

Võib küll tunduda, et parem on igal pool mujal, kus meid ei ole, kuid ometigi tunnistavad paljud eemalolijad, et just jõulude ajal rändavad mõtted tihedamini perekonna juurde ja koduigatsus närib rohkem hinge.

Arvan, et pea igaüks meist teab isa või ema, kes oma pere heaolu ja hakkama saamise kindlustamiseks on sunnitud piiri taga elatist teenima. Ja nii ongi jõulude eel lennujaamades ja sadamates järjekorrad pikad ning õhk ärevusest tihe.

Ent on ka palju neid võõrsil viibijaid, kes paraku ei pääse pühadeks kodumaile. Nagu vana mõttetera tõdeb, tuleb Roomas käituda tõelisele roomlasele kohaselt. Teistsuguste jõulukombestikega kokku puutudes avardub silmaring, kuid midagi jääb siiski vajaka. Kõik võib küll olla põnev ja lõbus, kuid süda tihub salakesi selle nii omase ja tuttavliku järele.

Olles vestelnud mitme oma tuttava välismaal viibijaga, on jäänud mulje, et nende loetelus troonivad tähtsal kohal neelud vanaema valmistatud prae, verivorstide ja piparkookide järele. Vähemtähtsad pole ka soovid süüdata ammu lahkunud lähedaste kalmul mälestusküünal ning valmistada kallitele heameelt mõne väikse kingitusega.

Kuid siiski ei saa üht sõnulseletamatut igatsust mõne konkreetse näitega kokku võtta. Ehk me tõesti vajame kas või ajutist aega eemalolekuks, et kodu ja lähedaste järele tekiks tõeline ja suur igatsus, mis näitab meie tunnete tegelikku sügavust.