/nginx/o/2009/12/20/285503t1h9395.jpg)
Kuigi elule jalgu jäänud inimesed võiksid sooja öömaja leida turvakodus, peavad paljud neist paremaks omal käel hakkama saada.
Eluheidikud eelistavad onni turvakodule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Männimäel mahajäetud garaažide taga elav Madis Saks jäi koduta kaks ja pool aastat tagasi, kui ta endine naine Paalalinnas oleva korteri maha müüs.
«Tümale ma minna ei taha, seal peab režiimist kinni pidama,» ütles kunagi ehitusmehe ja puidutöölisena töötanud Saks. «Pigem tahaksin mingit väikest korterit, kas või kööktuba kusagil katusealuses.»
Enne elas ta paarisaja meetri kaugusel soojustatud ja korraliku ahjuga onnis, kuid selle olevat teised heidikud kevadel maha põletanud. Nüüd on Saks uue kodu leidnud vanas sõjaväefurgoonis ja neljapäeval oli ta ametis küttekeha ehitamisega.
Toidupoolist ostab ta taarast saadud raha eest ning pesemas käib ühe tuttava juures.
Rohkem kodutuid ei teadnud Madis Saks seal kandis olevat. Keegi Sergei olevat endale Viiratsi kandis ulualuse leidnud.
Saks on hädas asotsiaalsete noorte Viljari ja Marekiga, kes talt raha nõuavad ja tema järelt varastama kipuvad.
Tüma kodutute turvakodusse pole ilma külmenemine asukaid juurde toonud.
«Praegu on meil kuus kodutut, kes on siin olnud juba pikemat aega,» ütles turvakodu direktor Andres Raudsepp. «Tundub, et teistel on oma koht kusagil mujal.»
Raudsepa teada on linnas kodutuid omajagu ja nad elavad mitmel pool vanades putkades. Enamik Tüma elanikke on kodu kaotanud ning jõudnud turvakodusse Viljandi sotsiaalameti abiga. Nad on valdavalt üle 50 aasta vanad ja mehed. Turvakodusse on tulnud ka nooremaid, aga need jäävad vaid mõneks ööks.
Direktori sõnul suudab varjupaik vastu võtta kuni 25 abivajajat. Ööbijatele on kehtestatud kindlad nõuded, kusjuures alkoholi seal tarvitada ei tohi. Paljudel on Raudsepa hinnangul siiski viinaviga küljes.
Turvakodu asukad saavad ise toitu valmistada ja pesta ning neil tuleb maja kütmise eest hoolitseda.
Kuuest elanikust neli saavad pensioni ja kahele sissetulekuta inimesele maksab linn elatusmiinimumi ulatuses toetust. Koha eest tuleb neil tasuda 400 krooni kuus.
Viljandi sotsiaalameti juhataja Helmen Küti jutu järgi satub külmal ajal turvakodusse igal õhtul mõni hädasolija. Sageli on need pärit teistest omavalitsustest ning on ka neid inimesi, kes ei saa mingil põhjusel koju minna. Varjupaigas kohti jagub ja soovija võetakse alati vastu.
Novembris korraldasid politsei ja linnavalitsuse sotsiaaltöötajad öise reidi, käies linnas läbi kõik kohad, kus peavarjuta inimesed ööbida võiksid.
«Lootsime, et saame neid abistada ja neile midagi pakkuda,» rääkis Kütt. Tema sõnul leiti kolm kodutut. Üks neist on pärit Pärsti vallast. Vallavalitsuse pakutud elamispinnast oli ta keeldunud ja eelistab elada linnas kodutuna.
Kahest Viljandi elanikust ühte said sotsiaaltöötajad aidata, teine keeldus abist.
Helmen Kütil on politseinike kohta vaid häid sõnu öelda. «Sotsiaalametile on politsei igapäevatöös parim abiline, kes aitab meid alati kui vaja,» lausus juhataja.