Praeguse karmi külmaga soojas toas istudes on raske ette kujutada, et keegi eelistaks vabast tahtest öö mõnes hõredas saras mööda saata. Ometi seisab Tüma täiskasvanute turvakodus hulk kohti tühjana, ehkki kodutuid, kes võiksid neid vajada, Viljandis leidub.
Miks nad siis soojast voodist keelduvad? Enamasti on põhjus see, et turvakodus ei lubata juua alkoholi, mille tõttu paljud peavarjutud ongi asotsiaalseks muutunud. Selle kaheldava väärtusega vabaduse nimel riskivad kodutud lausa eluga.
Vahel ei soostu inimene hulkurielust loobuma isegi siis, kui tal oleks võimalik päris oma kodu saada. Näiteks on Pärsti vald pakkunud ühele kodutule elupaika, ent too eelistab selle asemel korraliku peavarjuta linna jääda. Miks, on raske mõista.
Ühest küljest võiks ju arvata, et pole tõepoolest kellegi asi hakata inimest ümber veenma, kui ta on sellise valiku teinud. Kannatab ju vaid tema ise.
Siiski ei tohiks ükski euroopalik riik jätta abivajajaid eluohtlikku olukorda isegi sel juhul, kui nad toetust ei taha. Alkoholisõltlane ei otsusta ju ise, vaid seda teeb tema asemel meelemürk.
Mõistagi ei saa kodutuid jõuga varjupaika viia, kuid politseinikud ja sotsiaaltöötajad peaksid neile selgitama, millega nad sel juhul riskivad. Samuti tuleb hulkuritel praeguse ilmaga silma peal hoida, et vajaduse korral oleks võimalik hättasattunuid operatiivselt aidata.
Kui soojal ajal askeldavad paadialused enamasti teisi segamata, siis pakasega ei muutu nad ohtlikuks mitte ainult endale, vaid ka ülejäänud ühiskonnale. Kipuvad ju elukohata inimesed tühjadesse majadesse, kus nad siis teevad tuld ohutusnõudeid järgimata.