Juhtkiri: Andmise aeg

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Uuringufirma Faktum ja Ariko hiljuti tehtud küsitlusest selgus, et enamik vastanuist plaanib jõulukinkidele kulutada alla tuhande krooni. Sellest summast enam kavatseb kulutada vaid veerand vastanuist. Ehkki kriisist räägiti ka mullu samal ajal, olid inimesed eelmisel aastal siiski veel pisut optimistlikumad. Mõnevõrra ootamatu on, et Euroopas tehtud uuringu järgi plaanib kulutusi suurendada vaid viiendik vastanuist.


Meil on jõulukinke tehes kõige heldema käega kolmekümnendates eluaastates mehed. Silma torkab seegi, et suurejooneliselt tähistatakse pühasid slaavi temperamendist mõjutatud Virumaal ning kõige tagasihoidlikumaks jääb selles osas majandusraskustest ja tööpuudusest räsitud Lõuna-Eesti. Üldse ei kavatse kinke osta kaheksa protsenti vastanutest.

Kindlasti ei saa pühadetunnet mõõta kinkide arvu või nende rahalise väärtusega. Veel hiljuti võis välismaalt kaupa hankivatest Eesti taaskasutuspoodidest leida lausa nimesiltidega avamata kingipakke, mille kileümbrisest paistis lumememmega kampsun või põhjapõdrakestega tekikott. See on ilmekas näide tarbijaühiskonna pinnapealsusest. Siiski ei tasu varmalt läänemaailma poole näppu viibutada, sest eks mõnigi meist on pistnud nõutult jõuluvana kingikotti kruusi või iluküünla mõttega, et midagi peab ju kinkima.

Kinkimine pole seotud pelgalt saamisrõõmuga, sest sama kaalukas, kui mitte suuremgi on andmis-, üllatamis- ja loomisrõõm. Mida isiklikum on kink, seda hinnalisem on ta nii saajale kui valmistajale.

Neljapäevases «Sakalas» tuleb juttu annetamisest, mille puhul kingi valmistaja ja saaja ei pruugi kunagi kohtuda. Kumbki pool taandub kas firmanime või üldistava mõiste taha. Kingi või ettevõtmise sisu ja tegijate tahet arvesse võttes ei saa seda kindlasti pidada pelgalt härdushoost ajendatud juhuslikuks heateoks.

Kahtlased kampaaniad on muutnud meid annetamise suhtes umbusklikuks. Tasub aga meeles pidada, et kui mõni teele saadetud hea soovi väljendus ei jõuagi nendeni, kes seda kõige enam vajaks, ei jää see kunagi igavesti ekslevaks inimhelluseks. Suure ringiga jõuab see kunagi meieni tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles