Nagu enamikul Eesti firmadel, on ka kütusemüüjatel praegu kehvad ajad. Vähemalt kehvemad kui aasta või paar tagasi. Seetõttu tuleb neil aina nuputada, kuidas endale kliente võita.
Marko Suurmägi: Hinnamäng mööda Eestit
18. detsember 2009, 20:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kütuse ostjale loevad tanklat valides ilmselt kõige enam kaks argumenti: müüja usaldusväärsus ja hind.
Ma ei tea, kuidas olid lood usaldusega, kuid hinnad olid Eesti tanklates aastaid ühesugused. Väikesed erinevused olid vaid teenindus- ja automaatjaamade vahel. Nüüd aga võib Eestis ringi liikuv autojuht märgata päris suuri hinnakõikumisi.
Kui paar nädalat tagasi Viljandist ära sõitsin, teadsin siin vähemalt kolme eri hinda. Madalaim neist oli Neste uues, Männimäe tanklas: seal müüdi populaarseimat kütust, bensiini 95 nii-öelda avamishinnaga 15 krooni 40 senti. Sama firma Tallinna tänaval asuvas jaamas maksis see kütus 15.90 ning Statoili teenindusjaamas 16.05.
Tallinna poole sõites uurisin väiksemate tanklate hindu. Need kõikusid 15.80 ja 16 krooni vahel. Üllatused ootasid aga Mäos: Statoil pakkus seal teenindusjaamas bensiini 95 hinnaga 15.80 ja Neste automaatjaamas hinnaga 15.10.
Loomulikult ei sõideta Viljandist Mäosse tankima, kuid peaaegu kroonine hinnavahe on juba argument, et kodulinnas bensiin ostmata jätta ja poolel teel paak täis lasta.
Juba mõnda aega võib nentida, et mitme sarnase Eesti linnaga võrreldes on Viljandis kütus paarkümmend senti kallim. Näiteks Valgas on bensiiniliiter samas tanklaketis üldjuhul 15—20 senti odavam kui siin. Seda on kütusemüüjad põhjendanud piirilinna eriti karmi konkurentsiga.
Hinnaga mängimist selgitavad kütusefirmad langevate müügimahtudega, mille tõttu tuleb üha otsida võimalusi, kuidas konkurendist parem olla ja rohkem müüa. Igal juhul panid paar nädalat tagasi nähtud hinnad mõtlema, et palju räägitud jutt kartellikokkuleppest on müüt.