/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2009/12/16/283703t1hc70e.jpg)
Siseminister Marko Pomerants pöördus justiitsminister Rein Langi poole ettepanekuga lõpetada vahistamised, sest arestimajad on rahvast täis. Kui mullu oli arestimajades 529 kohta, siis nüüd on neid eelarvekärbete tõttu vaid 410.
Juhtkiri: Päti põli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseministri avaldusest ei tasu siiski järeldada, et pisipättidele saabub priius. Tänases «Sakalas» ütleb Viljandi politseiosakonna vanemkomissar Alvar Pähkel, et ehkki siinse arestimaja ruumid on alatihti täis, pole põhjust karta, et korrarikkujad karistamata jäävad.
Juba varemgi on räägitud sellest, et iga suli pole otstarbekas soolaputkasse pista ja et kergemate korrarikkumiste puhul võiks rakendada teisi mõjutusvahendeid. Seni on väärteo eest arestimajja saatmise ainus alternatiiv olnud rahatrahv.
Justiitsministeerium on ette valmistanud seaduseelnõu, mis võimaldab karistuseks määratud sundaja äraistumise asendada ühiskondlikult kasuliku tööga.
Esmapilgul on see suurepärane mõte. Maksimummäär ehk 30 päeva arestimajas pöidlaid keerutada ja ennast riigi raha eest ülal pidada lasta tundub praeguse majandussurutise ajal lausa luksusena. Muidugi tuleb pätt tööle panna! Võib küll kosta arglikke hääli, et üldise tööpuuduse ajal oleks ehk riigil mõttekam leida rakendust teenistuseta jäänud korralikele pereisadele, kuid viimatimainitud tahavad ju tasu. Samas väärteo eest karistatav teeks tööd palka saamata.
Paljud meist mäletavad kooliajast ühiskondlikult kasuliku töö tunde, milles ei pannud õpilasi tegutsema mitte tohutu tahe midagi inimkonna hüvanguks korda saata, vaid karmi pedagoogi kuri pilk või sõna.
Oleks lihtsameelne loota, et kõik korrarikkujad, kellele tööülesanded määratakse, õigel ajal kohusetundlikult kohale tulevad, entusiastlikult sae haaravad ja kuus tundi päevas võsa lõigata vihuvad. Sealjuures nii, et kubjas neile kuklasse ei hinga.
Ühiskondliku töö tegijatele on kindlasti vaja järelevalvet ja juhendamist nii tööohutuse kui tulemuslikkuse seisukohalt. Väikses linnas või asulas ei leidu kümnete kaupa korrarikkujaid. Eraviisiline instrueerimine ja personaalkupja pidamine võib aga kokkuvõttes üsna kulukaks kujuneda.