Siim Sülla: Kolga-Jaani päästjatest sõltub paikkonna elu

Siim Sülla

FOTO: Erakogu

1994. AASTAL loodud Kolga-Jaani päästekomando (tollase nimetusega abikomando) esimene suurem areng oli 1997. aastal, kui Oorgu külas asuvasse endisesse töökotta rajati metsa- ja rabakustutuskomando, mis oli Eestis teine omataoline. Esimene oli rajatud Harju-Ristile, kus asus Padise päästekomando, mis on nüüdseks suletud.


Säärase komando rajamise idee tuli Viljandimaa päästeteenistusel ning ta viis selle ellu koostöös Tartu, Viljandi ja Jõgeva metsaametiga. Metsaametite abiga soetati 150 000 krooni eest ka kunagi töökojana kasutuses olnud ruumid.



1997. aastal sai Kolga-Jaani komando ühtlasi ametlikult tugikomando nimetuse.



Eelmisel nädalal üllatasid ajakirjandusväljaanded aga teatega, et kärbete tõttu on plaanis Kolga-Jaani lähistel asuv päästekomando sulgeda. See jätaks kohaliku valla elanikud kiirest päästeabist ilma. Turvalisust kaotaksid ka vallas tööd pakkuvad turbatoodetega tegelevad ettevõtted ning tööta jääks kuus päästeteenistujat.



KOLGA-JAANI valla pindala on 312,6 ruutkilomeetrit ja elanike arv umbes 1600. Sealsed päästjad teenindavad küll eelkõige oma valda, kuid sõidavad välja ka Viljandisse ja Jõgevamaale Põltsamaa piirkonda.



Eraldatuse, hajaasustuse ja metsarikkuse tõttu vajab Kolga-Jaani kindlasti oma elukutselist päästekomandot, sest Põltsamaalt või Viljandist võib abi lisaks kõigele muule viibida seetõttu, et ei tunta kohalikke olusid.



OORGU päästekomandos on praegu alaliselt valves üks töötaja, kelle kasutada on pääste- ja tuletõrjeauto Mercedes-Benz. See on küll vana, kuid ei jää komplekteerituse tasemelt alla linnakomandode autodele. Muu hulgas on sõidukis hingamisaparaadid, mis võimaldavad mitmeliikmelise meeskonna korral teha suitsusukeldumist.



Suure töö komando arendamisel on teinud Kolga-Jaani päästekomandot juhtiv Kalev Pajumägi. Tuginedes oma aastatepikkustele kogemustele, on ta loonud logistilise punkti, kus on olemas pumbajaama auto, voolikuliinide veoks spetsiaalne masin ning roomikmasinad kergel ja soisel pinnasel liikumiseks. Vajaduse korral saab nendega ka voolikuliine ja päästetöötajaid vedada.



Pealegi on kõigist sealse komando koosseisu kuuluvatest päästeteenistujatest tänu pikaajalistele kogemustele saanud väärt tööjõud metsapõlengutega võitlemiseks. Veel selle sajandi algul oli valvevahetustes kogu aeg kaks-kolm päästjat.



MIND HUVITAB, kas kõnealuse otsuse tegija on vastutav ka praeguse Kolga-Jaani päästekomando teeninduspiirkonnas elavate inimeste turvalisuse eest.



Kas koondamisplaani kinnitaja on valmis kinni maksma majandusliku kahju, mis võib tekkida, kui suvisel ajal peaks süttima mõni turbaaun ning pole suure tule kustutamiseks vajalikke seadmeid ega neid käsitseda oskavaid väljaõppinud päästetöötajaid? Kas ta hüvitab kahju, mis tekib, kui turbarabades töötavad firmad otsustavad oma tegevust vähendada või selle sootuks lõpetada, sest puudub turvalisus, mida praegu tegutsev päästekomando pakub?



PÄÄSTEAMET koos regionaalsete päästekeskustega kõneleb vaid elupäästevõimekusest, kuid see ei tohiks olla ainu­eesmärk. Olgu siinkohal näiteks Kolga-Jaani päästekomando lai tegevusvaldkond.



Kui üksnes elupäästevõimekusele rõhuda, leiame end varsti olukorras, et tuletõrjujad on valmis välja sõitma vaid igast maakonnakeskusest, sest  väiksemates komandodes pole välja panna elupäästevõimekuseks vajaminevat kolme valvevahetuses viibivat päästjat.



KUI HEITA pilk üle Viljandimaa piiride, siis Kolga-Jaani ametivendadega ühine saatus ootab ees eraldatuses paiknevat Lihula päästekomandot Lääne-Eestis. Sellise kurva pildi põhjal tundub veelgi enam, et need kergekäelised otsustajad on inimesed, kes pole linnast välja saanud ning on harjunud sellega, et kõik on käe ja jala juures. Teisisõnu: neil puudub reaalsustaju ning neil pole olnud vaja kutsuda päästeteenistust olukorras, kus iga minut, isegi sekund on tähtis.



Lausa masendav on, millise mängleva kerglusega nõrgestatakse Eesti riigi niigi nigelas seisus sisejulgeolekut ja võetakse maal elavatelt inimestelt ära kindlustunne. Kui päästeauto tuleb alles 30 minuti pärast, pole ju enam tegemist niivõrd tule tõrjumise kuivõrd lihtlabase tukiloputamisega.



KAS POLEKS AEG korrastada ja tugevdada sisejulgeolekut, selle asemel et  saata sõjaväelasi kolossaalseid summasid neelavatele missioonidele? Leian, et enne relvade soetamist võiks just investeerida rahapuuduses vaevlevasse sisejulgeolekusse, sealhulgas päästeteenistuse arendamisse.



Ükskõik, mispidi vaadata, ikka näib, et riiki päästavad hädast lasterikkad pered, vähekindlustatud kodanikud, nagu pensionärid ja puudega inimesed, ning lõpuks ka lihtsad päästjad ja politseinikud.

Tagasi üles