Ene Pajula: Kenad kodud presidendi eestkostel

Ene Pajula
, Eesti kodukaunistamise ühenduse keskjuhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene  Pajula
Ene Pajula Foto: Erakogu

MITTETULUNDUSÜHING Eesti Kodukaunistamise Ühendus on edukalt tegutsenud tosin aastat. Praegune aeg tekitab aga pisut muret, et senine toimimisviis ei pruugi enam võimalik olla.


Nüüd, jõulude eel, mil Eesti kodu traditsioonid avalduvad oma parimal kujul, tasub meenutada ettevõtmise ajalugu ja väärtusi, mida see endas kannab.



MEIE PRAEGUNE ühing on president Lennart Meri pärand, selle juured ulatuvad aga sõjaeelsesse aega. Rohtaedu hakkasid edumeelsed noored peremehed talude juurde rajama juba üle-eelmise sajandi lõpukümnendeil. See oli tähelepanuväärne, eriti kui pidada silmas eesti vanasõna «Ilu ei panda padaje».



Oma riigi tekkides sai kodukaunistamine hoogu juurde ning aastaks 1935 oli loodud Eesti maakodude kaunistamise selts. Kuigi tollal seda mainekujunduseks ei nimetatud, saadi aru, et kaunis kodus pole lihtsalt mõnus elada ja lapsi kasvatada, vaid et sellest sõltub, milline mulje jääb meie külast, linnast ja riigistki.



Kõige vahetumalt on riigi heakorrastatusega seotud turismimajandus: paikkonda, kus puudub peremehekäsi, ei võta ilmselt kuigi tõsiselt ükski investor.



1938. AASTAL asus liikumise etteotsa Konstantin Päts ja sellest kujunes riiklikult tähtis ettevõtmine. President Pätsi allkirjaga aukirju on kodudes veel säilinud, kuigi vahepeal oleme üle elanud aegu, mil sellise tunnustuse avalikuks tulemine võis tähendada Siberi-teekonda.



Kui ajad rahulikumaks muutusid, hakati kodukaunistamisele jälle suuremat rõhku pöörama. Eakamad inimesed mäletavad aega, kui taas hakati välja selgitama rajoonide kaunimaid kodusid ning paremini heakorrastatud asutusi ja ettevõtteid.



1990. AASTAST soikus kõik. Inimesi tabas kiirete muutuste šokk. Töökohad kadusid ja senised eesmärgid muutusid mõttetuks. Toasooja hoidmine ja söögi lauale toomine nõudsid nii suurt energiat, et millegi kaunistamiseks enam jõudu ei jäänud.



See tegi president Meri murelikuks. Olukorras, kus riiklik mainekujundus oli muutunud eluliselt tähtsaks, mitu korda olulisemaks, kui see oli olnud enne sõda, kutsus ta 1997. aasta kevadtalvel kokku maavanemad.



Miks just maavanemad? Selleks oli tal mitu põhjust.



Kodanikuühiskonda meil veel polnud. Maavanemate positsioon oli aga tollal praegusest tunduvalt parem: nemad olid kesksed regionaalpoliitika elluviijad. Lennart Meri, kes ei tahtnud midagi juhuse hoolde jätta, pidas maavanemaid kõnealuse liikumise kindlaks toeks.



Iga maavalitsus sai toona oma koordinaatori ning suutis oma eelarvest tagada ka raha, mida maakonnakomisjonil kaunimate kodude väljavalimiseks paratamatult vaja läks. Ühtlasi kindlustas maavalitsus liikumisele nii-öelda riikliku autoriteedi ja andis presidendile kindluse, et tunnustus, mida tema oma nime all välja jagab, on läbinud mitmekordse sõela.



LEIDNUD peaaegu kõigi tollaste maavanemate toetuse, kuulutas president Meri 1997. aasta emadepäevakõnes Estonia kontserdisaalis eeloleva aasta kodukaunistamise aastaks. Enesestki mõista asus ta ka kodukaunistusliikumise patrooniks. Patroonina on jätkanud järgmisedki presidendid Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves.



Ettevõtmine läks hästi käima. Maavanemad olid südamega asja juures ega pannud kodukaunistamise koordineerimise kohustust kellelegi vägisi. Kuidas muidu seletada seika, et hulk töötajaid, kellele see ülesanne langes, on seda võtnud täie tõsidusega seniajani.



Enamasti leiti koordinaatorid arengu- ja planeeringuosakonnast, aga ka teistest üksustest. Nii et nende põhitöö võis kaunite koduaedade hindamisest üsna kaugele jääda. Kõik maakondlikud koordinaatorid volitati ühtlasi osalema kodukaunistamise ühenduse keskjuhatuse töös.



KESKJUHATUSE liikmete ülesanne on aastate jooksul olnud nii presidendi autasu kui peaministri auhinna nominentide väljaselgitamine igas maakonnas, peaministri tunnustust tähistavate mastivimplite pidulik üleandmine ja presidendi vastuvõtu korraldamine kaunimate koduaedade omanikele koos presidendi kantseleiga. Presidendi vastuvõtt on toimunud rotatsiooni korras peaaegu kõigis maakondades.



Keskjuhatuse töö on ka presidendi auhinna võitnud koduaedadest iga-aastase albumi koostamine ja Eestimaa kaunistamise pikaajaliste plaanide kujundamine. Alates 2000. aastast on igal aastal keskendutud ühe kitsama valdkonna arendamisele, nagu väravad, viidad, bussiootekojad, kalmistud, linnused, lasteaiad, koolid, pargid, kortermajad.



Ehkki kodukaunistamise ühenduse põhitähelepanu on olnud pööratud kaunitele koduaedadele, on eripreemiaga hinnatud ka kaunimaid valla-, linna- ja metskonnakeskusi ning heakorrastatumaid tööstusettevõtteid ja spordirajatisi, sest presidendi algatuse eesmärk oli näha ilusana kogu Eestit.



AVALIKKUSELE pole ilmselt üllatus, et maavalitsuste eksistents on juba pikemat aega kahtluse all olnud. Masuaegsed rahakärped on sundinud neid oma tegevust kõvasti kokku tõmbama ja inimesi koondama. Esimesena läksidki löögi alla valdkonnad, mille maavalitsused on võtnud enda peale vabatahtlikult ja mille täitmist ei reguleeri seadus. Keskjuhatus on koondamiste tõttu juba kaotanud või kaotamas oma pikaajaliste kogemustega liikmeid.



Viljandimaal on asjad selles valdkonnas sujunud. Kodukaunistamisliikumise maakondliku koordinaatorina on tegutsenud Lembit Villem (1999-2000), Tõnis Korts (2001) ja alates 2002. aastast Eva Sisask. Kõik nad on töötanud Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna peaspetsialisti ametikohal.



Hindamiskomisjon on olnud kuueliikmeline: sinna on alati kuulunud omavalitsusliidu tegevjuht, Kodukant Viljandimaa ja maakondliku keskkonnaosakonna esindaja, maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja ja koordinaator.



Ka koostöö omavalitsusliiduga, mis on mitmeski maakonnas olnud problemaatiline või olematu, on Viljandis olnud hea.



VILJANDIMAA koordinaator Eva Sisask ei näe võistluse korraldamises küsimust ka lähimas tulevikus, küll aga on ta märganud, et leidub peresid, kes ei taha enam avalikku tunnustamist ega luba ennast nominendiks seada.



Tagasihoidlikkust peetakse eestlasele loomuomaseks. Kuid ka üpris omaette tegutsedes, oma kodule pühendudes saame luua rikkusi, mis annavad näo kogu riigile.



Uuele aastale vastu minnes pidagem meeles, et mitmesuguste ajakirjade korraldatud samalaadsed võistlused on küll tänuväärsed, kuid Eesti kodukaunistamise ühenduse sihipärast ja metoodilist tegutsemist need asendada ei suuda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles