Jaanus Marrandi: Enda eest peab seisma

Jaanus Marrandi Foto: Elmo Riig / Sakala

EESTI MAAMEHED on rahuliku loomuga: nad ei avalda meelt enne, kui viimane häda käes. Novembris, rohkem kui viieaastase vaheaja järel tulid aga paljud neist Toompeale, sest lehmade arv on langenud 89 000-le ja suur hulk talusid hakkab tegevust lõpetama.

Põllumehed olid isegi kannatlikud: teadvustades riigieelarve seisu, leppisid nad riigi toetuste vähendamisega. Nüüd tulid nad välja nõudmisega, et vähemalt 2010. aasta eelarvest makstaks toetusi Euroopa Liidu lubatud määrades, mis tähendaks 270 miljonit krooni lisaks.

PÕLLUMAJANDUSTOETUSED ei ole rahaabi tavamõistes, vaid need tasakaalustavad turgu Euroopa ühise põllumajanduspoliitika kaudu.

Lihtsamalt öeldes: tänu otsetoetustele on toiduained tarbijale Euroopa ühisel turul samade miljardite kroonide võrra odavamad.

Otsetoetusi võib võrrelda ettevõtluse arengu meetmetega, millesse suured riigid on kriisist ülesaamiseks suunanud triljoneid Eesti kroone. Selliseid võimalusi Eestil muidugi pole. Aga kui me räägime reaalmajandusest, tootvast ja eksportivast majandusest, millel peaks kriisist väljuv Eesti majandus põhinema, oleks äärmiselt arukas leida võimalusi ka põllumajanduse tarvis, et vältida selle hääbumist.

KOLMANDIKU oma piimatoodangust suudab Eesti eksportida ja ega meil palju niisuguseid valdkondi ole. Muidugi on keeruline riigieelarve puhul valikuid teha, kuid leida sadakond miljonit krooni on siiski pigem poliitilise tahte küsimus. Siinjuures ei pea eri valdkondi vastandama — summa on selleks liiga väike.

Põllumeest ei huvita poliitdemagoogia. Meeleavaldusel oodatigi valitsusliidu esindajailt mõistvat tahet. Paraku jäi mõistmine tulemata. Selle asemel esitas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder 1. detsembri «Sakalas» demagoogilisevõitu kirjelduse, kuidas põllumeestele eraldatava raha hulk on tema valitsemise ajal kogu aeg suurenenud.

ISEENESEST ju õige, kuid targu jättis ta lisamata, et suurenenud on see ikka Euroopa Liidu toetuste arvelt. Eesti riigi tahet «kinnitab» toetussummade pidev vähenemine.

Nii on otsetoetuste Eesti osa 2007. aasta eelarve 732,6 miljonilt kroonilt  järgmisel heal aastal küll korraks 30 miljoni võrra kasvanud, kuid jõudnud tänavu kõigest 445 miljonini. Praegu ei maksa midagi ka järgmiseks aastaks lubatud 520 miljonit krooni, eriti kui teada, et vähemalt 70 miljonit krooni viib põllumeeste taskust kütuseaktsiisi tõus.

KÕIGE ENAM hämmastas mind see, kui minister nimetas põllumeeste meeleavaldust erakonnapoliitiliseks poliitpõllunduseks. Ta eksib.

Meeleavaldajaid ei toetanud ükski erakond. Iga viimanegi sent tuli põllumeeste keskliidu kukrust.

Muidugi oli meeleavaldus poliitiline, kuid väga selgelt põllumajanduspoliitiline: põllumehed seisid oma majandushuvide eest ja ettevõtmine oli erakonnaülene, esinema oodati kõikide erakondade esindajaid.

Eriti häirib ministri jutt seepärast, et ta ei suuda end hetkekski lahti rebida erakonnapoliitilisest mullist ja vaadata asju põllumeeste mätta otsast, jagamata neid mitmesse lehte.

Meie süngemoelise ministri vastandina meenub rõõmus Prantsusmaa minister, keda kohtasin 2002. aastal ja kes maja ees möllavatele põllumeestele osutades ütles, et ise ta nad sinna kutsus.

Helir-Valdor Seeder käitub tüüpilisel jaga-ja-valitse-põhimõttel, mille puhul ei tohi tekkida põllumeeste ühisrinnet või mis veel hullem, ühist organisatsiooni, kus nad võitleksid tões ja vaimus oma põllumajanduspoliitiliste põhimõtete eest. Eks jäänud just seepärast meeleavaldusele tulemata ka peamiselt väiksemaid talusid ühendav talupidajate organisatsioon.

PRAEGUNE olukord hukutab ennekõike just väiksemaid talusid — nende sissetulekud on kõige jõudsamini kahanenud. Mõneti on kordumas 1990. aastate algus. Toonane Isamaaliit kutsus küll inimesi talu pidama, kuid oma majanduspoliitikaga tegi nende arengu võimatuks.

Nüüd annavad tunda needsamad vastuolulised jooned. Varsti juba kolm aastat on minister lubanud lahendada talupidaja staatusega seonduvad küsimused, alates pärimisõigusest ja lõpetades talupidajate maksustamisega. Paraku pole sõnadest kaugemale jõutud. Veelgi enam: varasemaga võrreldes on füüsilisest isikust ettevõtjast talupidaja haigekassa kärbete tõttu teiste ettevõtetega võrreldes ebasoodsamas seisus.

ARVESTADES eelseisvaid ühise põllumajanduspoliitika muutusi ja Eesti põllumeeste mitu korda väiksemaid otsetoetusi Euroopa Liidu vanade riikide omadega võrreldes, on praegu viimane aeg päästa nii meie põllumajanduse konkurentsivõimet kui säilitada ekspordivõimelist valdkonda uueks majandustõusuks.

Ekslik on suhtumine, et põllumehed moodustavad vaid vähe tähtsa paariprotsendilise elanike grupi, kellelt pole valimistel hääli oodata ja kellest seepärast võib mööda vaadata. See on hoopis kogu rahva küsimus, sest süüa tahavad ju kõik.

Põllumajandus hõlmab ühel või teisel viisil 90 protsenti meie territooriumist ja kui me peaksime poliitikute lolluse tagajärjel hakkama põhitoiduaineid sisse vedama, on sellel toidul hoopis teine hind.

Mõnikord siiski tuleks põhimõtteliste asjade puhul unustada erakondlik häma ja vaadata asju eesti maamehe pilguga.