Eilses «Sakalas» tegi Viljandi maavanem Lembit Kruuse omavalitsustele ettepaneku tõsta siit kandi maamaks riigis lubatud maksimumini ning lõpetada pensionäridele kõnealuse maksu osaline hüvitamine.
Juhtkiri: Maavanema mõte
Oma ettepanekut põhjendas ta sellega, et headel päevadel võisime lubada endale luksust jagada toetusi kõigile, kokkuhoiu ajal peaksime aga igast sihtgrupist välja selgitama need, kes on tõelises hädas.
Jutte õpitud abitusest, ärakasutaja mentaliteedist ja käsi pikal elamisest on räägitud läbi aegade. Ent neid, kellel on õigus toetust saada, pole ühiskonnas kunagi varem olnud nii palju, et see ennast raske koormana tunda oleks andnud. Keeruline on otsustada, kes neist toetust tegelikult ei vaja ja kui palju on suures kitsikuses inimesi. Kindel on vaid see, et viimati nimetatute osa on aastaga kasvanud.
Reedeses «Sakalas» nendivad kahe Viljandi võimuerakonna esindajad, et ei kavatse tõsta maamaksu rohkem, kui seda hiljuti tehti ehk 1,2 protsendilt 2 protsendile.Vahe maavanema soovitatuga on vaid pool protsenti, ent rahasse arvestades annaks see tema hinnangul linnakassasse umbes 600 000 krooni.
Samuti ei soovi linnavalitsus muuta korda, mille järgi kõik pensionäridest krundiomanikud on maamaksust 300 krooni ulatuses vabastatud.
Viljandi linnavalitsusse kuuluva ettevõtja Tauno Tuula sõnul võiks ju toetusi andes võtta arvesse selle taotleja elatustaset ja muid asjaolusid, kuid temagi peab inimeste vajaduste väljaselgitamist raskeks, mis aga peamine — kulukaks. Raha, mis läheks uuringute tegemiseks, analüüsimiseks ja toimiva süsteemi loomiseks, ei tasuks ennast ära.
Suuremate sotsiaalsete gruppide kaupa soodustuste jagamise üle võib vaielda veelgi. Kui keegi ei sea kahtluse alla, et laps pole süüdi, kui ta sünnib kehval järjel peresse, siis miks peaks näiteks karistama ranitsatoetuseta jätmisega last, kelle vanemad on edukad? Ühtviisi eelarvamus oleks mõelda nii seda, et esimese lapse isa joob ranitsatoetuse maha, kui seda, et teise lapse ema läheb selle eest spaasse.