EESTI ajakirjanduses on kilekotimaksu kehtestamist mõnel juhul käsitletud ebademokraatliku ja mitte keskkonnahoiust, vaid maksukogumisest ajendatud kavana.
Andres Siplane: Kõneldes kilekotidemokraatia kiituseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustama peaks aga sellest, et meie jäätmekäitluse korraldus on liiga palju kaldu taaskasutuse suunas ega püüa vältida prügi teket. Näiteks kohustab praegune seadus pakendeid, kaasa arvatud kilekotte, ja tervet hulka teisi jäätmeliike taaskasutama, samas ei ole ühtegi mehhanismi, mis aitaks jäätmeid vältida.
Kilekotimaks olekski üks võimalus prügi tootmist vähendada. Iirimaal kahanes kilekottide kasutamine maksu kehtestamise järel 90 protsenti.
Seega ei ole kõnealune maks mitte niivõrd maksukogumise vahend, kuivõrd keskkonnahoiu viis.
SELLE AASTA algul toimus Eestis kodanikualgatuse korras niinimetatud killerkoti kampaania, mis oli esimene suuremat sorti aktsioon jäätmetekke ennetamiseks.
Kui ajakirjanduses on kõlanud väide, et kilekotimaksu kehtestamise üle pole avalikult arutletud, siis on sellega silmas peetud ilmselt vaid kindlat gruppi (ehk riigikogulasi?), kelle hulgas pole diskussiooni toimunud. Viimati mainitu võib tõesti tõsi olla, sest mõttevahetus leidis aset mujal, kodanike seas. Ning kust mujalt kui kodanike seast võrsunud ettepanekud peaksid saama aluseks seadusloomele.
Ükski erakond ei seadnud 2007. aasta riigikogu valimistel kilekotimaksu oma lubaduseks. Kui aga kodanikud tänavu ettepaneku esitasid ja erakonnad seda toetasid, siis see näitab, et kodanike käes pole võim mitte ainult kord nelja aasta tagant, vaid pisut sagedamini. Seda me ju kõik tahamegi! Nii et selles mõttes võiks kilekotidemokraatiat rohkemgi olla.
ERALDI vaatlusteema on inimeste uskumused paljude asjade keskkonnasõbralikkuse kohta. Näiteks et biolagunevast materjalist kilekott on parem kui tavaline kilekott.
Kas keegi on näinud, et biolagunev kilekott muutub peotäieks mullaks? Ei muutu. See muutub peotäieks valgeteks kilelibledeks, mille vahelt pudiseb välja kartuli- või soja- või maisitärklis. Halvemal juhul satub biolagunev kilekott muude kilekottide hulka ning rikub plastide taaskasutajate seadmeid.
Keskkonnateadliku tarbija südametunnistus peaks olema rahul ennekõike siis, kui ta teab, et ta ei ole jäätmeid tekitanud.
Selle teema kohta saab lisainfot leheküljelt
.