Juhtkiri: Ürgses rütmis raamatusse

Foto: SCANPIX

Viljandist vaid veidi suurema elanike arvuga Stratford-upon-Avoni linn on saanud maailmakuulsaks õnneliku juhuse tõttu, et just seal tuli ilmale William Shakespeare.

Kultuuri- ja muudeks pealinnadeks pürgimise ajastu mõtteviisist rikutud inimene võib pidada mainekujunduseks otsust sõlmida Euroopa viisavabale liikumisele aluse pannud leping just Luksemburgi kagunurgas. Oli tegu juhusega või mitte, alla viiesaja elanikuga Schengeni asulat teab alates 2007. aastast nimepidi iga eestlane.

Aeg-ajalt on väikelinnad ja külad püüdnud ennast maailmakaardile kanda mõne pöörase ettevõtmisega. Küll on valmistatud suurimat liivaskulpuuri või võileiba, esitletud kiriku keldrist leitud luutükki mõne pühaku säilmena või peetud kummalisi festivale ja võistlusi.

Eile Koidu seltsimajas kuu aega kestnud trummimaratoniga uue Guinnessi rekordi  püstitanud entusiastid ilmselt ei pidanud silmas seda, et Viljandit hakataks trummipealinnaks pidama. Oma missioon oli õnnestunud ürituse eestvedajatel aga siiski.

«Sellised hullud ideed viivadki maailma edasi,» võtab tänases «Sakalas» mõtted kokku trummimaratoni korraldaja Reigo Ahven. Ta lisab, et tänu sellele leidsid paljud noored tee muusika juurde. Kaasa lõi õpilasi, kes selleks puhuks esimest korda trummide taha istusid.

720-tunnise rekordi sünnile aitas kaasa sadakond inimest. Ehkki vahetuste kaupa kindlat rütmi hoidnud noored nentisid, et pikk mängimine kurnas ja nõudis tahtejõudu, oli ettevõtmises ka hasarti ja ilu.

Teine maratoni eestvedaja Tõnu Tubli kinnitas, et tema sai ettevõtmisest üksnes energiat juurde.

Ehkki Viljandi pole üle ilma kuulsaks saanud oma esimese Guinnessi rekordi, 2004. aastal läidetud maailma pikima tuletikuga, on seekord põhjust lootusrikkam olla. Rütmipidu on aidanud linnal siiski tuntust koguda, sest interneti kaudu jälgisid ettevõtmist inimesed mitmelt poolt maailmast. Kui saab teoks mõte rajada Viljandisse trummilabor, annab see uue varjundi kogu maakonna tunnuslausele. Asjal on jumet.