Peep Tobreluts: Eestis pole ühtki populaarset parteid

Peep Tobrelutsu sõnul leidub alati selliseid inimesi, kes ei soostu poliitikat tegema, kuid kes jagavad rohelistega väärtushinnanguid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi volikogu valimistel Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerinud ja hiljuti erakonna juhatusse valitud ökoentusiast Peep Tobreluts loodab, et kahe aastaga muutub partei poliitiliselt tugevamaks.

Peep Tobreluts, olete nüüd erakonna juhatuses. Mis on suuremad ideed, mille kaudu tahate erakonna poliitikat kujundada?

Kummaline, et tunnete selle vastu huvi praegu, ehkki ma olen kuulunud pikka aega erakonna volikogusse, mis on sisuliselt määravam.

Esmalt on tähtis kogukonna kaasamine ja seda mitte pelgalt erakonna sees.

Meil on palju selliseid liikmeid, kes on kunagi astunud samme, et erakonna loomiseks vajalikud tuhat nime kokku saada, kuid on nüüd passiivsed ja kõrvale jäänud. Nende potentsiaali tuleks paremini rakendada ühiskonna hüvanguks tervikuna.

Peame silmas ka neid inimesi, kes iial ei hakka poliitikaga tegelema, kuid keda meie teesid kõnetavad ja kes pooldavad meie maailmavaadet. Miks mitte siis vastastikku üksteist toetada?

Teine eesmärk on tegelda endale hingelähedaste asjadega, ehkki kindlasti pole töö juhatuses minu hobiklubi jätk. Saan kaasa rääkida asjades, mida tean: ökoturism, mahetoit, ökoloogilised tehnoloogiad.

Teiegi jutust on välja tulnud, et maailmavaatelisi toetajaid on rohelistel küll palju, kuid nad ei huvitu poliitikast. Ehk peitub siin põhjus, miks te polnud valimistel edukad?

Sõltub sellest, mida eduks pidada. Et oleme suutnud ennast teadvustada, seda näitab 25. novembril meie avatud ruumi mõttekotta kogunenud huviliste arv. Kahekümnest inimesest olid poliitikaga seotud neli.

Riigikogu valimisi silmas pidades on erakonnale oluline, et just poliitikas kaasa rääkijate osa oleks suurem. Mida konkreetselt teete selleks, et saaksite kahe aasta pärast tugeva viljandimaalaste esindusega välja tulla?

Tavaliselt püüab iga erakond välja tulla vähemalt 101 kandidaadiga. Viljandi- ja Järvamaalt oleks mõistlik välja pakkuda kuus-seitse kohalikku inimest. Esinumber on tihti üle Eesti tuntud nimi, kes toob küll hääli, kuid kel hiljem ei jätku oma põhitegevuse kõrvalt aega väga aktiivne olla. Seega on kohalikel kandidaatidel suur vastutus kanda.

Kaks aastat on piisav, et tugevamaks muutuda. Uus juhatus pole veel kindlaks määranud strateegiaid, kuidas valimistele minna ja parteid tugevdada.

Ma arvan, et me ei hakka värbama inimesi kampaania korras, kuid tahame neis tekitada äratundmist, et on välja kujunenud enda ühiskonnas kuuldavaks tegemise teed.

Praegu pole Eestis ühtegi populaarset parteid, rohelised kaasa arvatud. Tsiteerin Peeter Jalakat: «Tuleb tõdeda, et öko on popp, kuid poliitika on ropp.» Tavakodanikuga otse suheldes annab seda kõige paremini muuta, kuid see pole kerge ülesanne. Usun siiski, et saame välja panna tugevad kandidaadid.

On viidatud, et rohelised jagunevad lüürikuteks ja ratsionalistideks. Kas erakonda seestpoolt vaadates on see nii?

Ei saa salata, on küll.

Kas vastuolu on terav?

See on nagu kahendsüsteem elektroonikas: on või ei ole, on nullid ja ühed. Viimasel erakonna üldkogul joonistusid piirid suhtumiste vahel väga selgesti välja, seda ka suundade määramisel. On loomulik, et need, kes näevad erakonnas vastuolusid, seisavad enda seisukohtade eest, teevad ennast kuuldavaks ning see kostab erakonnast kaugemale.

Kummale poole teie ennast paigutate?

2005. aasta maikuus tuli Sangastes kokku erakonna algrakukeseks olnud mittetulundusühing, mille alusdokumendis oli kümne asutajaliikme hulgas minu nimi. Erakonna loomise otsusele alla kirjutanute seas oli neid niinimetatud lüürikuid ja füüsikuid pooleks.

Ma ei oska ennast praegu kummalegi poole liigitada, sest see jaotus võib muutuda.

Kas selles võib aimata oportunismi stiilis «Olen seal, kus kasulik»?

Ei-ei, seda mitte. Ma ei ole kindlasti kohanduja ega muganduja.

Ma vihjasin hoopis sellele, et poliitikas käibki nii nagu riigikogu valimiste eel: viimase kahe nädala jooksul toodab üks poliitiline jõud ühe telereklaami, mille peale laseb teine paar päeva hiljem välja oponeeriva reklaami, mis on kraadi võõra kangem. Ning lõpuks võib kaalukeeleks osutuda see, mis juhtub viimasel hetkel.

Tulles tagasi 2005. aastal kogunenud inimeste juurde, siis nende kõigiga koos edasi tegutsemine on vältimatu ja mingit lõhet rõhutada on jabur.

Olete otsustanud, et teie erakond ei liitu kellegagi. Miks?

Nägu kaob ära. Enne valimisi oleks ehk võinud sotsiaaldemokraatidega liitumist kaaluda, kuid vaadates, mis toimus Tallinna linnavalitsuses, ei oskagi enam midagi arvata.

Volikogu otsus on, et mingit liitumist ei tule, kuid oleme avatud koostööks ja esimesed kokkulepped sotsiaaldemokraatidega on sõlmimisel. Läbisaamine on hea.