Juhtkiri: Päästeplaan

Foto: Elmo Riig / Sakala

Paar päeva tagasi koostasid päästetöötajad plaani, kuidas täita päästeameti eelarves laiutavat 22,8 miljoni kroonist tühimikku nii, et kõik töökohad säiliksid. Sellist kava koostama ajendas neid riigi otsus koondada üle saja inimese.

Tuhande liikmega päästeteenistujate ametiühingu varasemate avalduste järgi suhtub kõnealuse ameti juhtkond tegeliku töö tegijatesse ükskõikselt, et mitte öelda hoolimatult, ning nii ei jää üle muud kui ise tegutsema asuda.

Nagu praegu krooniliseks muutunud kokkuhoius elavale Eestile on kombeks: kaks halba valikut korraga. Koondamise kõrval on pakutud palkade viieprotsendilist alandamist. Kui varem on ametiühingud niigi niru palga vähendamisele ägedalt vastu seisnud, siis sedapuhku on nad oma seisukohad ümber hinnanud ning nõustunud töötasu osas mööndusi tegema. Päästeameti juhtkond on aga avaldanud arvamust, et palgakärbe võib rikkuda organisatsiooni tuleviku. Lahendus tuleb leida napi nädala jooksul, mis on jäänud järgmise aasta riigieelarve sulgemiseni.

Kes tuult külvab, see tormi lõikab. Oleme kaua eiranud teist tuhandeid aastaid vana tarkust, mis ütleb: mõelgem selle peale headel aegadel, enne kui saabuvad kurjad ajad.  Päästeteenistujate seis püsis kehv ka ühiskonna heaolupäevadel. Paraku pole see säästnud neid üldisest langusest ja kukkumine on olnud kondiselt valus. Nöökimises kannatada saanud ameti maine taastamiseks võib kuluda aastaid.

1,34 miljoni inimesega Eestis on vaid 1800 valveteenistuses käivat päästetöötajat. Piltlikult öeldes on igaüks neist kaitseingel 744 inimesele. See on suur vastutus. Palgarahaks puudu olev summa on väiksem kui Viljandi eelmise aasta eelarve ülejääk. Neid suurusjärke arvesse võttes on tegu piinliku olukorraga.

Statistika näitab, et eelmisel aastal oli tulekahjus hukkunuid 33 protsenti vähem kui tunamullu. Selle taga näeb päästeamet inimeste teadlikkuse kasvu. Hoolikas suhtumine endasse ja oma varasse on lihtsaim viis, kuidas igaüks meist saab aidata kokku hoida.