Juhtkiri: Keskmise kehv lugu

Foto: Toomas Huik

Mediaanpalga arvestamine annab Eesti elanike majanduslikust olukorrast selgema pildi kui keskmise palga arvutamine. Võib ju keskmise suurust mõjutada käputäie inimeste väga suur sissetulek.

Eestis oli sel sügisel mediaanpalk 8022 krooni ning võib oletada, et Viljandimaa keskmine töötaja teenib sellest mõnisada krooni vähem. Pärast maksude mahaarvamist laekub tema  kontole umbes 6200 krooni. Pooled meie maakonna tööl käivad inimesed teenivad sellest rohkem ja sama palju leidub neid, kelle töötulu jääb eelmainitud summale alla.

Statistikaameti järgi oli Viljandimaa keskmine brutopalk 9531 ja Eesti oma 11 770 krooni. Sedapidi arvestades pole vahe riigi keskmise töötasuga mitte paarisaja, vaid kogunisti paari tuhande võrra suurem. Võib järeldada, et ambitsioonikate inimeste marjamaa siin just ei laiu.

Majanduskitsikuse ajal on meie mediaan- ja keskmine palk vähenenud ühevõrra, umbes seitse protsenti. Tööl käivate inimeste elatustase on küll langenud, kuid mitte hirmuäratavalt.

See, et üksikisiku tulumaksu on laekunud kogunisti veerandi võrra vähem kui mullu samal ajal, näitab aga, et paljud on teenistuseta jäänud või musta sissetuleku kasuks otsustanud.

Üldises tööpuuduses on väga raske hurjutada meest, kes naabrimemme talvepuud taskusse pistetud summa eest ära teeb. Sotsiaalsete garantiideta jäämine ei rõõmusta ju kedagi, olgugi et käest kätte maksmine võib näida seaduserikkumise asemel õilsa teona.

Samas aitab ümbrikupalk püsida suletud ringis, sest saamata maksude tõttu kannatavad kõik. Ja mitte ainult omavalitsuse ühisest katlast saadava osa ulatuses. Statistika viitab suurele tööjõu ülejäägile ja see lubab palgata inimesi veel väiksema summa eest. Kui ausalt ja seaduskuulekalt väljateenitud palga ja töötutoetuse vahe ligineb kriitilisele piirile, kaob stiimul ennast nende sentide eest ametipostile vedada.