Kui raha napib ehk Kuidas sööta kahe kalaga viis tuhat inimest?

Tarmo Loodus Foto: Peeter Kümmel / Sakala

TEISTMOODI aeg nõuab teistsugust käitumist. Oleme seda majanduse jahtudes taibanud ja ennast kokkuhoiurežiimile lülitanud. Nii on toiminud ka Viljandi linn.

Alates 2008. aasta kevadest, kui esimesed ohumärgid ennast tunda andsid, on linn oma 380 miljoni krooni suurusest eelarvest peaaegu kuuendiku ehk 50 miljonit krooni kokku tõmmanud. Olukord ei tõota paraneda ka järgmisel aastal, pigem on see omavalitsustele kõige keerulisem aeg.

Kui raha napib, tuleb teha kahte asja: vähendada kulusid ja suurendada tulusid. Arukad valikud peavad tagama linna tasakaalustatud arengu ja kindlustama keerulises olukorras toimetuleku.

OMAVALITSUSE mõte on, et inimesed elaksid oma kogukonnas üksteist märgates ja toetades. Solidaarsus ja materiaalne abi on selle toimimise alustalad. Kui vaja, hoiame koos kokku, kui vaja, toetame koos abivajajaid.

Linnavolikogu ja -valitsus on siinjuures ainult vahendajad-korraldajad.

Kodanikud annavad iga kuu oma tulult maksudena linnale raha, et too tagaks nende lastele lasteaia või kooli, eakatele hooldekodu või päevakeskuse, kõigile elanikele valgustatud ja korras teed ja tänavad ning piisavalt huvitavat tegevust.

Kokkuvõttes: linnavolikogu ja -valitsuse ülesanne on luua rahvalt saadud rahaga talle järjest parem ja turvalisem elukeskkond ning seda ka keerulisel ajal. Majandustegevuse kaudu pakume oma inimestele tööd. Praegu on linna eesmärk töökohad säilitada, inimesi halvimast säästa. Sellest ka ettepanek allasutustele: kasutada koondamise asemel palgata puhkust ja muude kulude kokkuhoidu.

JÄRGMISEL AASTAL laekub linnakassasse 50 miljoni krooni jagu vähem makse. Seega peavad linnajuhid leidma valdkonnad, kus kulutused tegemata jätta.

Tavaliselt pannakse säärasel juhul kohe ette: vähendame linnavalitsemise kulusid. Nõus. Kui näiteks linnavalitsus laiali saata, saame kokkuhoidu 16 miljonit krooni. Volikogu kulu on 800 000 krooni. Selge, et sellest ei piisa — vaja on ju 50 miljonit. Realistlik on linnavalitsemises kokku hoida kuni 3 miljonit krooni.

Oleme tulude poolest praegu 2006. aasta tasemel. Peame kõikidelt tegevustelt kokku hoidma kuuendiku. Kusjuures nii, et jätkuks linna tasakaalus edenemine.

KÕIGE ROHKEM kasutame elanike raha hariduse korraldamisel: sellesse valdkonda läheb peaaegu pool linnas kasutada olevast rahast. Senise 140 miljoni krooni asemel tuleb meil aga hakkama saada 20 miljoni võrra väiksema summaga. Seda on sama palju, kui vajame näiteks Paalalinna gümnaasiumi pidamiseks.

2006. aastal eraldas riik linnale hariduskuludeks 51 miljonit, mullu 67 miljonit krooni. Järgmiseks aastaks prognoosime toetuseks 55 miljonit krooni.

Õpetajate palgad on eelkirjeldatud perioodil ligi kolmandiku tõusnud. Nüüd tuleb nende palgatase linnal oma rahast tagada.

LINNAELU TEINE oluline valdkond on sotsiaalteenused. Siin on vaja kokku hoida 5 miljonit krooni. Just nii palju kulub praegu näiteks hooldusraviks.

Seda raha ära võtta ei saa, kärpekoht tuleb leida mujalt. Olgu selleks kas või bussisõidusoodustuste vähendamine. Sama palju peame säästma linna korrashoiuks mõeldud raha.

Samuti on tähtis teema vaba aja sisustamine, kultuur ja sport. Seni pakkkus linnavalitsus selles valdkonnas tegutsemist 44 miljoni krooni eest. Uues olukorras on selleks 7 miljonit vähem. Just nii suur on näiteks spordikooli eelarve.

KÕIGI EESPOOL välja toodud säästmiskohtade kaudu saame kokku 40 miljonit krooni, vaja on veel 10 miljonit. See tuleb võtta tuleviku arvelt, investeeringutest.

Millegi remondist või ehitamisest on tarvis loobuda. Millised on meie valikud?

Selge on, et koomale peab tõmbama kõiki kulutusi. Seda teadmisega, et headel aegadel võime need taas kasutusele võtta. Praegu kaalume iga võimalust selle pilguga, et neil, kel on juba keeruline, elu veel keerulisemaks ei läheks. Ennekõike peame säästma lastega peresid, puudega inimesi ja eakaid.

Kokkuhoid ja tulude suurendamine ongi linnavolikogu järgmise istungi põhiteema. Tuleva aasta linnaeelarve võtame vastu arvatavasti veebruari lõpul. Seni on arutelude ja valikute tegemise aeg.

PRAEGU ON mõistlik nõustuda linnavalitsuse ettepanekutega vähendada linnavalitsuse kulusid, sealhulgas palku, kuni 15 protsenti ja linna stipendiume poole võrra, asendada rahalised autasud mitterahalistega ning kahandada ranitsa- ja bussisõidutoetust. Volikogu lisas ettepaneku vähendada volinike hüvitisi ja mitte maksta istungitasu.

Kaaluda on tarvis, kas lastevanemad peavad hakkama kinni maksma senisest suuremat osa õppekuludest. Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed leiavad, et pigem võiks tõsta maamaksumäära.

Ettepanek on, et kui perest käib lasteaias kolm last, siis õppemaksu ei võeta,  kahe lapse puhul tuleb tasuda poolteist ja ühe lapse eest üks õppekulu määr. Maamaksumääraks võiks edaspidi olla kaks protsenti maa maksustamise hinnast.

Vaagimist vajab ka eakate bussisõidusoodustus. Kas on mõistlik säilitada kuni 65-aastaste pensionäride sõidusoodustus? Või on see vajalik üle 65-aastastele? Enamikus linnades saavad bussiga tasuta sõita 70-aastased ja vanemad inimesed. Sõidusoodustuste üldise vähendamisega on nõus ka pensionäride liit.

Usun, et kui mittetöötavatele üle 65-aastastele eakatele jääb sõidusoodustus kas pool kuupiletist või 10 korra pilet, oleme saanud õiglase lahenduse.

KOKKUHOIUETTEPANEKUID tuleb edaspidigi. Üks on selge: kõik need peab hoolega läbi kaaluma ja lahti rääkima, et inimesed nende vajalikkusest aru saaksid.

Volikogus sõlmitud kokkulepped on solidaarsusaktid oma kogukonna elu korraldamisel. Ettenägelikult planeerides ei juhtu meiega nii nagu lõunanaabritega — seal saavad õpetajad miinimumpalka, koolid töötavad kahes vahetuses, lasteaiarühmad on topeltsuurusega ja eakatele toetusi enam peaaegu pole.

Linnaelu korraldamisele saavad oma mõtetega kaasa aidata kõik kodanikud. Kokkuhoiu- või tulude suurendamise ettepanekud on teretulnud. Saatke need aadressil [e-mail] või Linnu tänav 2. Võite kasutada ka Viljandi noortevolikogu postituskaste.