/nginx/o/2009/05/13/178644t1h5586.jpg)
Hiljuti riigikogusse jõudnud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu on pälvinud suurt tähelepanu, sest puudutab paljusid inimesi. Ministeerium peab jätkusuutlikuks 120 õpilasega vanemat kooliastet, kuid maal sellise suurusega gümnaasiume enam naljalt ei leia. Nõutav arv on võimalik kokku saada vaid ime läbi või naaberkooli kadumise arvel.
Kava autorid on põhjendanud koolikorralduse reformi nii hariduse kvaliteedi tõstmise kui rahalise otstarbekusega. Kindlasti ei tohiks gümnaasium olla vaid mõnus lapsepõlve pikendamise koht. Küllap tõstaksid tihedam sõel gümnaasiumisse vastuvõtmisel ja omaelised kaaslased gümnasistide eneseväärikust ja ehk isegi õpitahet.
Muudatusest loodavad kasu ka põhikoolid. Eelistab ju lapsevanem panna oma võsukese esimesse klassi pigem kaugemal paiknevas koolis, kus too saaks käia kaksteist aastat järjest, kui saata ta õppima kodulähedasse põhikooli. Seega nähakse eri piirkondi võrdsustavas reformis võimalust päästa väikesed maakoolid hääbumast.
Plaanid on ilusad, elu ei pruugi seda olla. Et ükski seadus ei keela koolil tegutseda mitmes eraldi hoones, võivad näiteks Kitzbergi ja Abja kool liituda suureks Mulgi gümnaasiumiks, kuid tegelikkuses ei muutu midagi peale ühe koolijuhi ametikoha kadumise.
Teise stsenaariumi järgi annaks õpilaste arvu järgi luua mõnes maakohas küll vaid vanema kooliastmega haridusasutuse, kuid kui sobivat hoonet pole, peaks see jätkama nii või teisiti põhikooli rüblikutega sama katuse all.
Kõige kummalisem on ametnike ettepanek, et konkureerivaid koole pidavad omavalitsused jõuaks omavahel kokkuleppele, milline haridusasutus jätkab. Mängib ju kool valla identiteedis märkimisväärset rolli ja kogemused näitavad, et omavalitsused pole nõus loobuma väiksematestki väärtustest.
On üsna selge, et reformi ellu kutsunud haridusministeerium soovib käed selle elluviimise vastutusest puhtaks pesta.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)