Viljandi lähedal suri pool aastat tagasi 48-aastane mees. Tema matuste ümber toimunu õhutab sugulaste vahel seniajani vimma, sest lahkunu õed ja ema ärasaatmisele ei pääsenud.
Pereliikmed läksid matuste pärast tülli
23. november 2009, 20:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mai keskel suri oma kodus mees, kes sõprade sõnul oli veel vähemalt paar päeva enne surma olnud täies elujõus. Surma põhjust teavad vaid lähemad pereliikmed: mehe seaduslik, kuid kümmekond aastat teise kaaslasega elanud naine ning kolm last.
Et järgnevas artiklis käsitletakse surnud inimese ümber lahvatanud vaidlusi, jäävad kõik osalised anonüümseks ning nende nimed on muudetud. Loos on kaks peategelast.
Olulisim tegelane on surnud mehe Lembitu ametlik naine ja nende kolme ühise täisealise lapse ema Vaike. Seaduse ees on ta lesk, kuid tegelikult on Vaike juba kümme aastat elanud teise mehega, kellega tal on mitu väikest last. Hoolimata sellest, et Vaike ja Lembit elasid lahus, viibisid nad ometi iga päev ühe katuse all. Nimelt jäi Vaike oma uue elukaaslase ja lastega elama Lembitule kuuluvasse majja.
Omavahelist läbisaamist Lembituga kirjeldas Vaike kui sõbralikku ja normaalset. «Suhtlesime kogu aeg ja teadsime teineteise tegemistest,» lausus ta.
Teine peategelane on Lembitu keskealine õde Marika, kes elab Põhja-Eestis koos oma 80-aastase emaga. Perre kuulub veel üks poolõde. Marika suhtles vennaga enamasti telefoni teel, sest neid lahutas peaaegu paarsada kilomeetrit. Suhteid vennaga nimetas õde heaks.