Juhtkiri: Lõpetamata tee

Sel nädalal käis õde teist korda oma venna haual. Ta viis sinna roosid ja süütas kaks küünalt. Foto: Marko Suurmägi

Sama palju, kui on Eestis ametlikult registreerimata õnnelikke või õnnetuid paarisuhteid, on neid küllap ka seaduslike abielude seas. Perekonna mõiste on meil üsna laialivalguv, sest selles segunevad muistsed suurpere tavad ja alles viimasel paarikümnel aastal omaks võetud heaoluühiskonna enesekesksed tõekspidamised.

Kui paljudele rahvastele tähendab pere vaid leibkonda, siis põlvkondade kaupa koos elama harjunud eestlased peavad oma perekonnaks elukaaslast, lapsi, vanemaid, õdesid, vendi ja isegi vanaema kallist kassi, kes kõik ei pruugi tänapäeval enam sugugi ühe katuse alla mahtuda.

Antropoloogid on näinud selle mõtteviisi taga sajandeid kestnud rasketest oludest tingitud ühtehoidmist. Kunagi oli ju tööjaotuses oma koht nii põlvepikkusel hanekarjusel kui tubaseks jäänud memmel.

Ühest küljest on niisugune eluaegne seotus ilus, teisest küljest on selge, et mida suurema inimgrupiga on tegu, seda rohkem huvid vastanduvad. Vaid praktilistele kaalutlustele rajatud kooselu võib osutuda ootamatult hapraks. Kui argielust viledaks kulunud abielus enam ühiseid väärtusi ei jagata, teineteisele rõõmu ja tuge ei pakuta, pole mõtet katkist suhet alal hoida.

Sellisele veendumusele jõudis ka üks teisipäevases «Sakalas» avaldatud keerulise perekonnaloo peaosaline. Juttu tuleb suguseltsist, milles juriidiliselt lahutamata jäetud abielu on segadust tekitanud isegi üle kahe ilma vahelise piiri. Poja ja venna matustest eemale jäänud ema ja õed ei mõista lahkunu endise abikaasa käitumist ja vastupidi.

Kes pealtnähtud peretüli lahutama ja suhteid klaarima läheb, see jääb pahatihti hoopis ise süüdi. Seega loobub «Sakala» kohtumõistja ja lepitaja rollist. Üks on selge: lahkunu omaste vahel puhkenud tüli näitab ilmekalt, kui tähtis on asjad selgeks rääkida ja lõpuni viia. Ainus meeldiv tõdemus kurva loo juures on see, et erinevalt statistikast, mis näitab, et sugulaste tülide taga on peaaegu alati kadedus või saamahimu, jääb mammona seekord mängust välja. Nii võttes — inimlik lugu.