Tõnis Möldre: Tegusat eestlast on salvatud

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

ET JUTTU tuleb inimese vaimsusest, võiks öelda ka, et eestlast on solvatud.

Iidsetest aegadest on mõistusega olendit iseloomustatud ladinakeelse mõtteteraga «Homo homini lupus est» («Inimene on inimesele hunt»). Kogeme seda igapäevases hoolimatuses nii kaasinimeste kui looduse suhtes.

Kõige levinum silt, mida eestlasele külge poogitakse, on kurikuulus «Eestlase meelistoit on teine eestlane». Tundub, et selle lasid käibele need, kes kaotasid kompartei, kolhoosi või mõne muu juhina mittetöise tuluga varanduse kokkuajamise võimaluse. Nii mõnigi praegune parteilise karastusega ülemus on salvanud oma tühjade kätega jäetud tegeliku töö tegijaid, öeldes: «Ise te ju tahtsite sellist korda!»

Alatuid inimesi püüti eestlaste hulgas toota 1940. aastast kuni 1994. aastani, kui Nõukogude väed viimaks meie kodupinnalt lahkusid. Seda kurvemaks teevad ausaid inimesi niinimetatud jääknähtudega tegelased, kes eestlast mõnitavad.

EESTLANE on ideaalis tark, tasakaalukas, mõõdukas, edasipürgiv ja töökas inimene. Eestlaseks olemisega käivad kaasas ka õiglustunne ja võrdsete võimaluste eeldamine kõigi suhtes. See on põhitingimus usalduse pälvimiseks. Kes seda tingimust rikub, on eestlase kõnepruugis saamamees. Meie seas on väärastunud vaimuga inimesi nagu kõigi maailma rahvuste hulgas, aga see on paratamatus.

«Punane» kirjanik Ants Saar kasutas seda seaduspärasust kommunistlikuks demagoogitsemiseks. Ta kirjutas, et kui Mulgi talumees leidis tühjalt teelt kellegi koormast kukkunud reha, siis ta omastas selle.

Praeguse «Eestlase parim toit on teine eestlane» ütlejad on olnud Ants Saare usinad õpilased. Mõistagi ei jätnud talumees reha maha vedelema. Aga mitte kasusaamise eesmärgil, vaid hoopis teisel põhjusel. Millisel? Vaat sellele peaksid kõik sovetliku kasvatusega inimesed mõtlema.

RAADIOS räägiti 1. mai mõttetalgutest ja täheldati, et kogu Eestis paistis välja eestlaste ühistegemise tahe. See üllatas reporterit ja ta lasi kuuldavale  käibetõe, et pigem kargab eestlane teisele ju kõrri.

Ühistegevus  oli enne sõda Eestis maatöös valdav vorm ning see lükkab lõplikult ümber eelloetletud salvamised.

Omaaegsete põllumeeste kogemusest saab õppida, lugedes Artur Ekbaumi kogumikku «Ühistegevus on päike», mida juba Eesti vabanemise aastast saab laenata Viljandi raamatukogust.

Põllumehed peaksid talvel seda uurima, sest selle teose abil saaksid nad teada, kuidas kasumlikult piimakarja pidada.

Ühistegevuse kaudu said omal ajal Euroopas kõrge tunnustuse ja turuosa Eesti kartul, või ja peekon. Esiisade praktika hüljanud praegused «talumehed» tirivad aga õppimise asemel haletsusväärselt vissikesi Toompea platsile külmetama.

NII ET põllumajandust ei keeranud kihva mitte Mart Laar, vaid uue omandiseaduse tegijad, kes ei tunnistanud endisi ühistuid ja talumehi õigusjärgseks.

Tuntumad Eesti taasiseseisvumise järel loodud omandi- ja maareformikomisjoni liikmed olid Jaak Allik ja Kaido Kama. Tagatipuks «õnnestus» toonasel  reformiministril Liia Hännil muuta kehtetuks endised kinnistusraamatud ja nii jäid paljud maatükid õige omanikuta.

Lõplikult pani krooni meie põllumehele pähe pankur Indrek Neivelt, kellelt on kõlanud soovitus maa maha müüa, et siis rentnikuks hakata.

PEAME lootma. Ehk näevad veel ennesõjaaegses Eestis sündinudki kunagist demokraatlikku Eestit. Praeguses seisus on hädapärast vaja Roheliste Erakonna algatatud seaduseelnõu, mis võimaldaks rahva võimu vastase seaduse rahvahääletusega seisma panna. Aga kas riigikogu ka nii arvab?