Olustvere ametikooli õppurid tüürivad moodsasse elamusse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Adrakurgedest on haaranud maaturismi teenindust õppiv Reymo Rebane, teda toetab Kristjan Juhkam ja silma hoiab peal Facio Ehituse objektijuht Hindrek Rootsmaa. Keset õue seisvast
metallkonstruktsioonist, milles leidub põllutööriistade detaile, saab tulevikus lehtla.
Adrakurgedest on haaranud maaturismi teenindust õppiv Reymo Rebane, teda toetab Kristjan Juhkam ja silma hoiab peal Facio Ehituse objektijuht Hindrek Rootsmaa. Keset õue seisvast metallkonstruktsioonist, milles leidub põllutööriistade detaile, saab tulevikus lehtla. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli uus õpilaskodu on valmis ning ehitajate asemel rassivad majas sisustusfirma töölised, kes mööblit tubadesse tarivad.


Esmapilk uuele õpilaskodule tekitab minus déjà-vu tunde. Kui 1992. aastal tudeerisin aastakese Soome põllumajanduskoolis, elasin just samasuguses ühikas. Vastses majas ringi kõndides see tunne aina süveneb.



Tutvumisretkele asume koos Facio Ehituse objektijuhi Hindrek Rootsmaaga ning Olustvere maaturismi teeninduse eriala esmakursuslaste Kristjan Juhkami ja Reymo Rebasega.



Nõost pärit Kristjan ja Viljandi noormees Reymo uudistavad tulevast kodu järjest kasvava õhinaga. Veel mõne nädala peavad nad leppima nõukogude ajal ehitatud koleda ja külma ühikaga — paigaga, kus toad on ülerahvastatud ning pika koridori peale on üks tualett ja pesuruum, kus napib sooja vett. Poolteistsaja õpilase kohta on majas üks köök.



«Ventilatsioonišahti kaudu jõuavad kõik lõhnad ja hääled ka tuppa,» kurdab Kristjan Juhkam. «Kisa on kõik kohad täis.»



Valminud ühikast loodab noormees rohkem rahu.



Tagasi üles