Peep Tobreluts: Roheline maailmavaade

Peep Tobreluts. Foto: Elmo Riig / Sakala

ROHELIST maailmavaatet saab kokku võtta ühe lausega: tähtis on püsida jätkusuutlik. Lahti seletatuna tähendab see vajaduste rahuldamist ja ressursside kasutamist nii, et elu ja mitmesugused tegevused saaksid edukalt edasi kesta.

Jätkusuutlikkus on üks kuuest põhimõttest, millest rohelised juhinduvad. Ülejäänud viis printsiipi on ökoloogiline tarkus, sotsiaalne õiglus, osalusdemokraatia, vägivallatus ja mitmekesisuse austamine.

JÄTKUSUUTLIKKUS on neist mõistetest ja valdkondadest kõige laiem ning seda pooldavad ja selle eest seisavad tänapäeval kõik ennast roheliseks nimetavad inimesed. Esmatähtis on ju tunnistada endale maa ressursside piiratust ja suhtuda ellu säästlikult.

Osalusdemokraatia ja mitmekesisus mitte üksnes looduses, vaid ka ühiskonnas võivad olla mõnele ennast roheliseks pidavale inimesele juba teisejärgulised. Kui peaeesmärk on looduse säilitamine, võib osa rohelise maailmavaate pooldajaid leida selles õigustust mis tahes sellele kaasa aitavale valitsemisvormile ja ühiskonnakorraldusele.

Loodusliku ja tehisliku maailma tasakaalupunkti nihutamine annab võimaluse suurelt eristuda. Toon selle mõneti vastandumise näiteks ökourbanistid ja äärmuslikud linnavastased.

ÜHEKS TÄHTSAKS enesemääramise lähtepunktiks on roheliste hulgas peetud suhtumist inimeste arvukusse. Kas kõigile sündinud ja sündivatele inimestele elu võimaldamine õigustab neid järeleandmisi, mida tuleb ülerahvastatud maailmas teha looduse arvel või on mingi soovitud keskkonnaseisund, näiteks piisavalt puutumata loodust, olulisem ning selle nimel tuleks vajaduse korral inimeste arvukust piirata?

Viimati mainitu kõlab küll räigelt, kuid sisuliselt tähendab see loodusliku valiku põhimõtte tunnustamist. Nii delikaatset küsimust pole viimasel ajal muidugi üheski uuringus püstitatud. Iseenesestki mõista on olukord Eestis selles küsimuses vastuolus globaalsete näitajatega.

EESTIS ON igasuguseid äärmusi vähe. Kõige arvukamalt on eestimaalaste hulgas neid, kes peavad lugu ilusast maastikust ja traditsioonilisest loodushoiust, aga ei mõtle ökoloogilise tasakaalu ja inimtegevuse ulatuslikule reguleerimisele. Säästva ehk jätkusuutliku arengu ideoloogia tunnustamine on esimene samm meie raiskava tarbimisühiskonna muutmise teel.

Vähem kui põlvkonna jooksul peame neli kuni kümme korda vähendama maavarade kasutamist ja kaevandamist. Et inimkond jätkab endiselt kontrollimatut kasvu, ootab ees äge konkurents energia, toidu ja puhta joogivee pärast. Rumal on loota, et see meie elu Eestis ei mõjuta.

Majanduskriis on selle taustal otsekui nohu.

PRAEGU PEAB igaüks meist endalt küsima: kui roheline ma olen? Seda tuleb küsida ka neil, kes pole ühiskondlikult eriti aktiivsed ja kes ei jaksa poliitilistel teemadel häälekalt kaasa rääkida, samuti neil, kes ei pruugi igapäevaelus rohelist maailmavaadet oma tegudes järgida, ent soovivad vaimus tulevikus sellest rohkem juhinduda.

Me peame olema valmis vastama küsimustele, milles seisneb igaühe isiklik roheline maailmavaade ja kuidas see võiks laiemalt avalduda.

Kõikidele inimestele ühtviisi sobivat vastust pole. Ehk on aga paslik sõnastada kümme universaalset põhimõtet, mida võiks kokkuvõtvalt pidada roheliseks maailmavaateks nii siin, Eestis, kui kõikjal mujal maailmas? See aitab meid mitte jääda nii-öelda vaikivaks targaks olukorras, kus märksõna «roheline» tekitab pigem enesekaitsereaktsiooni stiilis «Ah, millest me räägime — elu tahab elamist» või «Rohelised — need on ju puukallistajad!».

Ehk on praegu esimese sammuna tähtis kummutada emotsionaalsed väärarusaamad ja sõnastada selgelt, mis on roheline maailmavaade ja mis seda kindlasti ei ole?

ROHELISE maailmavaate paradoks on, et neile, kes just valimistel roheliste poolt ei hääleta, seostub see pigem millegi emotsionaalse, romantilise ja võib-olla isegi sentimentaalsega, mitte aga ratsionaalse ja teaduslikuga.

Vastuolulisel kombel on vaistlikult loodusesõbralikke inimesi võrreldamatult rohkem kui rohelise maailmavaate eest seisjaid.

Roheliste ühiskondlik ülesanne on anda neile olmes ja ulmes heitlejatele võimalikult selge sõnum, mis tutvustaks ja põhjendaks rohelist maailmavaadet sisuliselt.

Kas parteilise tegevuse taustal on üldse võimalik avaldada oma seisukohti nii, et see ei seostuks omakasupüüdliku päevapoliitikaga? Samas peaks poliitiline erakond Eestimaa Rohelised olema Eestis ainus partei, kel on pakkuda maailmavaadet selle sõna kõige laiemas, täpsemas ja ilusamas tähenduses.

Ökosüsteem, säästev areng ja jätkusuutlikkus ei ole kahjuks veel need märksõnad, mille abil saame oma maailmavaadet lahti seletada. Kuidas seda siis teha?Alustame näiteks ühtse sõnavara loomisest.

Erakond Eestimaa Rohelised kandideeris oma nimekirjaga Viljandi volikokku ja sai 146 poolthäält. Sellega saab mõõta rohelise maailmavaate toetajate arvu kohalikel valimistel. Kui palju on aga selliseid inimesi tegelikult? Selle väljaselgitamiseks ei tohiks oodata neli aastat, kuni järgmiste valimisteni.