Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/11/20/269851t1h036a.jpg)
Noor inimene peab hakkama tulevikule mõtlema juba enne põhikooli lõppu. Kuidas aga valida endale sobiv suund, kui ühestki ametist pole põhjalikku ülevaadet?
Appi tuleb töövarjupäev. Kui näed endale huvi pakkuva valdkonna telgitaguseid, saab selgeks, kas sellele tasub üldse enam mõelda või tuleb otsida uus siht. Võib juhtuda, et ametist loodud illusioon puruneb. Üks või teine töö võib aga hakata tunduma ka arvatust parem ja huvitavam.
«Sakala» ajakirjaniku töövarjuna näen, kui palju inimesi ühe ajalehe valmimise nimel tööd teeb. Täna olen mina see, kes kirjutab repliiki.
Tunnistan, et loo tähtajaks valmissaamine tundub hirmutav ja sagivate inimeste keskel on raske keskenduda. Ajakirjanikuks saamise mõtet ma siiski veel maha ei mata. Pigem on ajakirjanduse see pool, mis jääb lugejatele nähtamatuks, mind veel rohkem paeluma hakanud.
Töövarjupäeva muljed on kõigil erisugused, kuid kasu lõikab õpilane sellest igal juhul.