Juhtkiri: Kas tasub?

Foto on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti perearstide selts teeb sotsiaalministeeriumile terve hulga ettepanekuid esmatasandi arstiabi käsitlevate seaduste muutmiseks. Osalt on see tingitud haigekassa hiljutisest rahakärpest, mis sunnib meditsiinivaldkonna tööd ümber korraldama. Eelmainitud muudatusettepanekutes tuleb juttu ka perearsti visiiditasu kehtestamisest.

Niisugune maks on sisse seatud paljudes riikides ning sellega ei soovita mitte üksnes meditsiinile raha hankida, vaid ka patsiendi vastutust suurendada. Perearstid on kogenud, et mõnikord tulevad inimesed küll vastuvõtule, ent ei järgi saadud juhiseid. On ju vana tõde, et inimene mõistab hinnata ainult seda, mille pärast ta on kukrut kergendanud.

Reedeses «Sakalas» olukorda tutvustav Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Diana Ingerainen viitas veel ühele tahule, mis kõnealuse visiiditasu kehtestamisega kaasas käib. Nii kohtleks riik perearste võrdselt eriarstidega, kelle juurde pääsemiseks peab juba praegu maksma.

Olgu visiiditasu tagamaad millised tahes, Järvamaa perearstid  on seadusloomest ette rutates astunud omal käel riigi kokkuhoiupoliitika vastu.

Sel nädalal kehtestasid meie naabermaakonna perearstid 25-kroonise visiiditasu. Väidetavalt aitab selline otsus leevendada haigekassa kuueprotsendilist rahakärbet, mille tõttu kannatab praegusel viirusterohkel ajal patsientidele tehtavate uuringute hulk.

Ehkki Viljandimaa perearstid on täpselt samasuguses seisus kui nende Järva kolleegid ning nad on visiiditasu osas samal seisukohal, ei kavatse nemad ennatlikult tegutseda. Oleks ju patsiendilt rahanõudmine seadusega vastuolus.

Anarhia aga üksnes suurendab segadust. Järvamaa arstide eeskujul võiksid ju õpetajad homsest kuulutada, et iga kirjaliku töö parandamine maksab 25 krooni, ning ametnikud ei pruugiks piirduda üksnes riigilõivu nõudmisega, vaid küsiksid lisaraha oma allkirja eest. Kes saab keelata?