Ramo Pener: Emotsionaalne inflatsioon

Ramo Pener Foto: Erakogu

VAOSHOITUD põhjamaalastena me emotsioone eriti välja ei näita. Ignoreerime oma tundeid, püüdes kõik negatiivse alla suruda, et luua illusiooni rahulolust.

Kas peaksime muutuma tuimaks allujaks, käsu- või plaanitäitjaks, mõne isiku või süsteemi mängukanniks, millega on tore manipuleerida? Kas majandus- ja sotsiaalpoliitiline peituse- ja pimesikumäng põhjustab emotsionaalset inflatsiooni ehk tunnete kärbumist, eriti kui politikaanid ei opereeri enda arvates mitte täieõiguslike isiksuste, vaid üleskeeratavate mänguveduritega?

Londoni psühhoanalüüsi ja sotsioloogiaprofessor David Tuckett on seisukohal, et järgmist kriisi on võimatu ära hoida ning selleks et finantsmajanduslikul turul leiaksid aset mingisugused muutused, peavad inimesed õppima tajuma ja tunnistama oma tundeid, et mitte kinnisvaraturu ja börsi hukutavatesse keeristesse sattuda.

David Tuckett leiab, et pärast kriisi oleks vaja rahva tundeid riigi tasandil ühiselt analüüsida, et lõpuks mõista, mis või kes ja millistes seostes majanduslanguse põhjustas.

Kõige selle eesmärk pole loomulikult süüdlane välja selgitada ja häbiposti panna. Vastutust ja karistust peavad ahned pankurid ning kergemeelsed laenuandjad ja finantsjärelevalve töötajad kandma siis, kui seaduseveskid suudavad midagi tuvastada.

MILLISED on meie võimalused?

Eestimaalsed on emotsionaalselt viimse piirini kurnatud. Taastumatud loodusvarud on ammendumas. Aja- ja inimressursid tunduvad poliitikutele olevat piiramatu ekspluateerimise allikad. Samas on finantsreservid Eesti Panga keldris veel küllalt suured, et mitte lüüa käega püüule täita Maastrichti kriteeriume.

Paraku kulub inimene, eriti tema psüühilis-vaimne pool kiiremini kui valimiseelsed poliit-utoopilised lubadused. Valimiste-eelne ja -järgne poriloopimine ja lehmakauplemine õilsa ja riigimeheliku käitumise sildi all kulutab pöördumatult meie habrast närvisüsteemi.

Meil on tarvis laiapõhjalist ja avalikku arutelu selle üle, millised tunded on mängus, kui inimesed langetavad majanduslikke otsuseid.

Sageli on finantsturgudel liikuma panevad jõud negatiivsed emotsioonid. Paljusid neist me ei oskagi veel täpselt sõnastada või nendega suhestuda.

Professor Tucketti arvates mängivad aga tähtsat rolli saamahimu, ahnus, hirm, kadedus, depressioon ja lootus.

Paraku on meid õpetatud neid tundeid varjama. Oleme harjunud mõtlema, et neist pole ilus rääkida. Täpselt samasugust võltsi suhtumist võis märgata majanduskriisi algul: poliitikud proovisid termini «kriis» kasutamise asemel inimestele ümbernurgajutu või eitusega puru silma ajada, ehkki nondele oli juba ammu selge, millega on tegu.

Tunded mängivad suurt rolli ka investorite elus. Kogemused näitavad, et finantsproduktid on ebastabiilsed. Sellest tulenevalt tunnevad ostjad õigupoolest hirmu ja peavad ülimalt ettevaatlikult tegutsema.

Nii investorid, aktsionärid kui tarbijad usuvad pigem positiivsetesse edulugudesse kui raskepärastesse saagadesse. Sellest hoolimata püüavad aktsionärid käituda nii ratsionaal­selt kui võimalik, näides tundetu finantsguruna.

Inimese tundeid on aga võimatu lahterdada rangelt ratsionaalseks või irratsionaalseks. Ei saa käituda ainult mõistlikult ja arvestavalt või üksnes tunnetest kantult. Et langetada otsuseid, vajame ka emotsioone. Ilma tunneteta poleks motivatsiooni.

DAVID TUCKETTI analüüsidele tuginedes võib väita, et ebastabiilsus finantsturgudel põhineb toodete omadustel. Me ju ei tea nende tegelikku väärtust, kaupade ja teenuste omahinda, kuid oleme valmis uskuma kuvandit, mida toote looja meile pakub.

Määramatu ja tasakaalutu olukord süveneb veel seeläbi, et finantstoodetesse investeerivad enamjaolt inimesed, kes on ülimalt vastuvõtlikud pimestavalt positiivsete edulugude suhtes. Karm konkurents üksnes suurendab kiusatust unustada ettevaatus ja suruda maha hirme.

Tuckett on veendunud, et finantskriisid kätkevad endas emotsionaalseid fenomene, mis arenevad alati ühesuguse skeemi järgi. Kõigepealt kutsuvad uued ideed ja uued tooted esile vaimustuse. See eufooria hakkab peagi kujundama turgu, millega käib kaasas igasuguste mullide üha suuremaks paisumine. Mulli lõhkemisega aga kaasnevad hirm ja süüdlase otsimine.

Neid niinimetatud mulle kutsub professor emotsionaalseks inflatsiooniks. Mulli paisumisele aitavad kaasa aktsionärid, kes vankumatult usuvad edulugusid. American dream ja viie aastaga maailma viie rikkama riigi hulka jõudmine ning reaalne majandustegelikkus on mõisted, mis pärinevad eri planeetidelt.

Paljud on uskunud, et just nemad on erilised, ainulaadsed ja asendamatud ning see on ärimaailmas valusasti kätte maksnud. Niisugune mõttelaad poliitikas ja majanduses on hukatuslik kogu omariiklusele.

David Tuckett on seisukohal, et põhimõttelised muutused saavad aset leida alles siis, kui suur hulk inimesi korraga märkab, et nad on vaid osa suurest süsteemist. Kui aga lähtuda börsiguru André Kostolany tragikoomilisest ülekutsest «Ostke aktsiad ja võtke unetablette!», võib viimanegi süsteemitunnetus olematuks kahaneda.