Kodukoka võistluse finaali viisid viljandlanna Ivi Lauritsa kolm põnevat võileiba: Seenelise Amps, Hommikuüllatus ja Soolaleib.
Viljandlanna harjutab kätt parima kodukoka valimiseks
14. november 2009, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivi Laurits ütles oma võistlustöid tutvustades, et kõik need sündisid ise moel. «Hommikuüllatuse idee hakkas hargnema Selveris Fazeri leti ees seistes ja Soolaleib kingiks lihaleiba küpsetades,» jutustas ta. «Seenelise Ampsu kukeseened on toodud aga Voitkade punkri juurest!»
Võitja selgub laupäeval Tallinnas lõppvõistlusel, kus finalistidele antakse korv toiduainetega, millest tuleb tunniga valmistada roog.
Ivi Laurits ütles, et võitma ta sinna ei lähe. «Mõtlesin, et kui kümne hulka pääsen, olen õnnelik inimene. Ma sain, mis tahtsin!» on ta endaga rahul.
Huvi söögitegemise vastu tekkis Ivi Lauritsal umbes viisteist aastat tagasi. Kokageeni on ta oma sõnul pärinud emalt.
«Ega mind huvitanud, mida ema pliidi juures tegi, mina olin sel ajal metsas linnupesi uudistamas. Mulle oli see karistus, kui sunniti mune vahustama,» meenutas Ivi Laurits. «Kui naabrinaised tulid appi peoks ettevalmistusi tegema, olin küll ninapidi juures, sest tahtsin külauudiseid kuulda. Siis ma üht-teist ikka õppisin, näiteks seda, kuidas rulaadi teha.»
Kõige suurema õppetunni andis see aeg, kui ema oli pikalt haige ja tütar pidi peret toitma. «Voodihaige vanaema õpetas: «Võta sahvrist tünnist lihatükk, näita seda mulle ja ma ütlen, mis sa sellest teed!»» jutustas Ivi Laurits.
Sellest, et ema on tunnustatud toiduvalmistaja, sai tüdruk aru siis, kui Tallinna sugulased tellisid temalt välismaalt tulnud külalistele Mulgi korpe. «Terve pealinna peale ei leidunud kedagi, kes neid oleks teha osanud! Kusjuures tellija ise oli 15. kutsekoolis kondiitriõpetaja,» rääkis Ivi Laurits.
Nüüd tahaks ta emalt söögitegemise kohta väga palju küsida.
«Ükspäev tegin stoovitud porgandeid nii nagu ema. Need tulid nii head välja!» lausus ta.
Ivi Laurits naudib söögitegemist ja kokkab hea meelega, kui on oodata külalisi või tütre pere on kodus käimas.
«Kui ma midagi katsetan, viin töökaaslastele — nemad on ohvrid, kes peavad kõik ära sööma,» lausus Ivi Laurits, kes töötab Selveri infoletis.
Oma firmaroaks nimetab ta kana-kukeseenepirukaid, viimane katsetus on aga lehttaigna ja sinihallitusjuustu amps. «Need pidavat olema hästi head õllega,» vahendas maitsjate kommentaare küpsetaja, kes ise õlut ei joo.
Ivi Laurits rõhutas, et kööki tuleb minna armastusega. «Paha tujuga ei maksa tegema hakatagi, siis ei tule mingit tulemust!»
Küpsetaja on õppinud inimese iseloomu aimama selle järgi, kuidas talle valmistatav kook välja kukub. «Kui keegi minult midagi tellib ja ma seda tegema hakkan, saan teada, kas ta on hea või halb inimene. Olen kord koogi isegi ära visanud, sest ei tulnud välja.»
Ivi Laurits üritab järgida põhimõtet, et enne tellimustöö äraandmist ta maitseb seda. «Ma ei taha anda kodust välja seda, mida ei ole saanud proovida. Iga kord kukub asi ju erinevalt välja,» selgitas ta.
Et ema tegi kõik küpsetised võiga, on margariinid Ivi Lauritsa silmis null. «Ostan vaid mahekohupiima ja Alma vahukoort, sest see ei lähe vahustades võiks,» tutvustas ta oma eelistusi.
Omakoostatud retsepte on Ivi Lauritsal kopsakas pakk. Kuus aastat järgemööda on ta osalenud Selveri retseptikalendri võistlusel ning iga kord on tema töö ka ära trükitud.
Lisaks leiab tema retsepte ajakirjadest ja raamatu «101 argirooga» teisest osast.
««Naistelehe nipiraamatult» pälvisin auhinna oma aedmaasika-kurgisalati eest,» toob harrastuskokk näiteks.
Praegu, mil viirused ründavad, soovitab Ivi Laurits teha riivitud porgandist ja õunast salatit, millesse on segatud suhkruga hõõrutud jõhvikad ja pohlad.