/nginx/o/2008/11/14/93787t1h8048.jpg)
«RAHU» ON suur sõna ja vastandub meie teadvuses enamasti sõjakoledustele kuskil kaugel, näiteks Afganistanis. Kui räägime koolirahust, tundub sõjaga vastandamine kohatu, ehkki nii mõnelegi jütsile võib iga uus päev kujuneda otsekui lahingusse minekuks. Koolisõjast rääkimist õigustavad aga nii ohvirohked tulistamisjuhtumid kui see, et koolirahu rikuvad ühed ja samad inimlikud omadused.
Just seetõttu tuleb rahule koolis erilist tähelepanu pöörata. Lastekaitse liidu koolirahu projekti eesmärk ongi saavutada üheskoos turvaline ja sõbralik koolikeskkond. Oluline on, et koolid tunnistaksid probleeme ja lapsed ise aitaksid neid lahendada.
EESTIS ON koolikiusamise probleem suurem kui mitmel pool mujal. UNICEF-i mõne aasta taguse küsitluse andmetel oli viimase 12 kuu jooksul psüühilist vägivalda kogenud keskmiselt 38 protsenti teismelistest. Eestis on sellega kokku puutunud peaaegu pooled õpilased (48 protsenti), veelgi enam on neid noori vaid Ungaris ja Leedus. Soomes oli pilt palju parem: vaid neljandik 11-, 13- ja 15-aastastest väitis end psüühilist vägivalda kogenud olevat.
Füüsilist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem (viimase aasta jooksul oli seda kogenud 44 protsenti küsitletutest), ometi on seda palju rohkem kui enamikus küsitletud riikides.
Tallinna ülikooli teadlas-te kogumik «Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek» pöörab tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõdevad, et füüsiline vägivald on üks tähtsamaid tegureid, mis on seotud õpilaste toimetulekuga, aga ka kooli omaksvõetud väärtussüsteemiga.
Kõnealuse küsitluse kohaselt tunnistas kaks kolmandikku õpilastest, et on viimase poole aasta jooksul kedagi kas kiusanud või narrinud, aga enda suhtes möönis vägivalla tarvitamist vaid viiendik. Vastustes paljastub huvitav vastuolu, mis näitab soovi näida tugevamana ja vastab ühiskonna üldisele trendile.
Teadlaste töö andis veel ühe huvitava tulemuse. Nad purustasid müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem.
Üks võimalik seletus on suurem sotsiaalne ebavõrdsus maal — kurjus käib ikka käsikäes vaesusega. Arvestades perede vaesusriski suurenemist, võib juba ennustada ka suhete pingestumist koolimaailmas.
MINU NOORUSAJA õudusunenägude hulka kuulusid pildid tuumasõjast. Küllap mõjutasid seda nii arvukad sõjafilmid kui jutud meid ümbritsevatest vaenlastest. Õnneks olid minu lastel teistsugused unenäod. Nüüd oleme paraku jõudnud teise äärmusesse ja võtame rahu liigagi enesestmõistetavalt.
Vaadeldes vastuseid Eurobaromeetri küsimusele «Mis on teile personaalselt kõige olulisem väärtus?», selgub, et esikohale asetub rahu (45 protsenti). Teisel kohal on inimõigused (42 protsenti) ja kolmandal austus elu vastu (41 protsenti).
Põhikooli lõpuklassi õpilaste küsitlus Eestis, Soomes ja Venemaal toob välja, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatused viimases sõjas olid tohutud, väärtustavad praegused noored rahu erinevalt. Sõdadeta elu oli soomlastel tähtsusjärjekorras teisel ja venelastel kolmandal, eestlastel aga alles 14. kohal.
Kuigi ma loodan siiralt, et see ei tähenda hoolimatust rahu suhtes, vaid pigem, et sõda ei peeta reaalseks, näen lünka meie laste väärtuskasvatuses. See saab alguse meie «pisikesest maailmast», meie lähisuhetest ja sõpradest, aga ka respektist teiste suhtes. Ühes asjas võib kindel olla: maailmas jagub alati neid, kes on valmis sallimatust oma huvides ära kasutama.