/nginx/o/2009/01/23/122125t1h1177.jpg)
Kiri: Viljandi vajab heategevusasutust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On õhtu. Kell on umbes seitse ja väljas on mõni miinuskraad. Oodates ühe kaubanduskeskuse juures elukaaslast, märkan läbi klaasseina väikest, umbes viieaastast poissi. Ta kükitab seal koridori nurgas — ilmselt ootab soojas oma vanemaid. Natukese aja pärast otsustab ta siiski välja tulla. Ta võtab oma logu jalgratta ja väntab paar tiiru.
Inimesi koguneb kaubanduskeskuse toiduosakonna ukse taha palju. Mõne aja pärast avaneb uks ja välja tuuakse säilivusaja ületanud või kohe seda ületav toidukraam. Pimeduses algab kiire sebimine ja veidi hiljem lähevad kõik, väike kilekotike käes, kodu poole. Peab lisama, et viimane lause on tinglik, sest koju lähevad need, kel on see olemas.
Minust möödub ka too poiss. Ta ei ole üksi, vaid noore naisterahvaga, kes on arvatavasti tema ema, ja kahe väikese jõnglasega. Seesama noor naine oli üks pimeduses askeldajatest.
Hiljuti sain teada, et sellest kaubanduskeskusest nad enam süüa ei saa.
Prügikastide juures tegutseb üha enam noori ja vanu, kes on ametis toidupoolise, riidehilbu või taara otsimisega. Mis saab edasi?
Minu arvamus on, et ka Viljandisse oleks vaja niinimetatud hädaabi andvat asutust. Kord nädalas saaksid raskustes inimesed sealt endale rõivaid valida ning natuke kartulit, makarone või konserve kaasa võtta. Asutusse oleks võimalik annetada ka näiteks tekke ja patju — kõike, mis mõnes teises kodus enam kohta ei leia.
Minugi tuttavate hulgas leidub palju neid, kelle kapid on rõivastest pungil ja kes ei oska üleliigset kuskile viia. Sama lugu on vana mööbli ja mänguasjadega. On küll üksikud kohad, kus kasutatud asju vastu võetakse, kuid terviklahendust, mis leevendaks nii rõiva- kui toidumuret, ei tea ma Viljandis olevat.
Kindlasti pole seda lihtne korraldada, kuid olen veendunud, et midagi peab muutuma. Annetustel põhinev hädaabi toimiks, kui inimestele tehtaks oma vanadest, ent korralikest asjadest lahtisaamine lihtsaks. Küllap leiduks siis raskustesse sattunud kaaslinlastele palju toetajaid.