Opositsioon valimisliidu Kodune Viljandi moodi

Viljandi linnapea Kalle Jents Foto: Elmo Riig / Sakala

OPOSITSIOONIL on seni esinduskogudes olnud kaks üldist käitumisvarianti: kas olla igal juhul vastu kõigile koalitsiooni esitatud eelnõudele või eristada olulist ebaolulisest ja teha omavalitsusele väga vajalikes põhimõttelistes otsustes toekamat koostööd.

Viimati mainitud valiku puhul keskendutakse mängu ilule ning piltlikult väljendudes vastaste tulistamisele seal, kus selleks tõesti võimalust on.

Viljandi linnavolikogu 4. novembri istung andis kahjuks esimese signaali, et mõnegi Koduse Viljandi fraktsiooni liikme puhul kaalub koalitsioonile ärapanemise soov üles nii adekvaatse mõtlemise kui soovi mõista vajalike otsuste sisu.

MULLE TUNDUB üsna hämmastav, et peale mõne eaka volikoguliikme ei saanud ka Koduse Viljandi linnapeakandidaat Randel Länts täpselt aru, mida sisaldas erakorraline eelnõu, mille menetlemist ta ajalehe «Sakala» veergudel pikalt kritiseeris.

Länts räägib näiteks, kuidas volikogu pidi kiirustades tegelema linnaeelarve kuluartiklite kärpimisega. See aga ei vasta tõele.

Selgitasin volikogus aeglaselt ja kaks korda, sealjuures küsimustele vastates, et tegemist on eelnõuga, mis peatab linnavolikogu varasematel aastatel kehtestatud mitmesuguste soodustuste, lisatasude, preemiate ja toetuste maksmise ning võimaldab linnavalitsusel rakendada kiireid abinõusid ja piiranguid kulutuste vähendamiseks aasta lõpuni.

SELLE PÕHJUS oli, et üksikisiku tulumaksu laekus septembris ja oktoobris prognoositust vähem. Et ajaliselt ei olnud enam võimalik hakata menetlema uut lisaeelarvet, pidasime korrektseks taotleda kulude piiramiseks volikogu otsust.

Linnavalitsus arutas probleeme nii ametite kui allasutuste juhtidega ning andiski juba järgmisel päeval välja konkreetse korralduse kulude piiramise kohta.

Kõrvalepõikena võiks näiteks tuua, kuidas Tallinna linnapea piiras oma käskkirjaga samuti järsult kõigi kulutuste tegemist aasta lõpuni ja pole kuulda olnud, et opositsioon teda selle eest sarjama oleks kippunud. Pigem ikka vastupidi: nuhelda tuleks siis, kui kulutatakse rohkem, kui tulud võimaldavad, ja midagi ette ei võeta.

Ei saa kuidagi nõustuda ka Randel Läntsi kriitikaga, justkui oleks linnavalitsuse eelmine koosseis valimisi silmas pidades teadlikult teinud liiga optimistliku eelarve.

Tegu ei olnud sugugi pelgalt kuue-seitsme protsendi suuruse kärpega. Põhieelarvet oli juba tunduvalt vähendatud ja koos negatiivsete lisaeelarvetega oli kärbete kogusumma praeguse 340 miljoni kroonise eelarve juures kaugelt üle 40 miljoni krooni.

Aastavahetuse suur jääk võimaldas meil lõpetada tähtsad tööd, nagu staadioni renoveerimise, sõudeellingu ehituse ja Arkaadia tee rajamise, aga ka ellu viia europrojektid Raua tänava ja Reinu tee läbimurde näol. Tõepoolest, veel kevadel rippus suure küsimärgi küljes turuplatsi renoveerimine, mille tegemata jätmine oleks teinud eelarve täitmise märksa lihtsamaks.

Õige on ka see, et alandasime linna asutuste rohkem kui 900 töötaja palka tunduvalt vähem, kui on alandatud mitmes teises linnas, tehes seda vaid kokkuleppelise viiepäevase palgata puhkusena. Me ei varjanud, et kui majanduslik olukord veelgi halveneb, oleme 2010. aastal sunnitud otseselt palku kärpima. Oleme sellest ausalt teada andnud.

Olime planeerinud tulumaksu laekumise jätkuvat vähenemist arvesse võttes ja veel augustikuu tulemuste põhjal olime täpselt graafikus. Nagu eespool mainitud, üllatasid aga nii september kui oktoober väga ebameeldivalt, mistõttu tuli kiiresti reageerida. Seda peab kahtlemata arvesse võtma ka 2010. aasta eelarvet koostades.

Ehkki praegu kostab juba optimistlikumaid noote, et majanduse allakäik näib stabiliseeruvat ja mitmedki ettevõtted on uuesti asumas tõusuteele, oleme kahjuks ilmselt alles jõudnud või jõudmas tööjõu maksude osas madalaimale tasemele. Olgu selle põhjus töölepinguseadusest tulenevad koondamised, palkade vähendamine või ettevõtete maksuvõlad.

Toon näite: kui 2008. aastal laekus Viljandi linnale üksikisiku tulumaksu 153 miljonit krooni, siis praegune laekumise tase tõotab vaid 108-109 miljonit krooni aastas. Seega on kõnealuse tuluallika vähenemine umbkaudu 30 protsenti.

TAHAN VAID öelda, et praegune aeg on väga eriline ja kahjuks mitte kõige positiivsemas mõttes. Ükski linnajuht ei ole varem niisuguses olukorras olnud. Seda enam on meil kõigil vaja kainet mõistust ja head nõu ning ka otsustamiskiirust ja -julgust.

Üks on selge: linnaeelarve peab saama tasakaalu ja mida vähem me peame tühipaljaid kemplusi, seda kergemini me raske aja üheskoos üle elame.