Juhtkiri: Rasked sammud

Kalasoomustõbe ehk ihtüoosi põdevale Esta Riisile on Männimäe lasteaias käimine igati kasuks tulnud. Tema ema Eda Riis on nördinud plaani üle üks erivajadustega laste rühm kaotada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Järgmisel suvel lõpetab tegevuse üks kehapuudega laste rühm Männimäe lasteaias, et teha maad sõimerühmale, mille järele on Viljandis olnud juba pikka aega suur vajadus. Ka hiljuti kõlanud valimislubadustes toonitati mitut puhku, et võimule tulles luuakse juurde sõimekohti. Kahjuks ei täpsustanud ükski kandideerija, kuidas see teoks saab.

Paraku kipub elus ikka olema nii, et mis on ühele hüvanguks, toob teisele kaotuse. Sedapuhku satuvad keerulisse olukorda perekonnad, kus sirguvad lapsed vajavad erikoolitusega inimeste tuge, õpetust ja hoolt.

Viljandi haridus- ja kultuuriamet on asja vaaginud mitme nurga alt ja leidnud, et praegu on siiski kõige sobivam aeg seda sammu astuda: lasteaia 24-st kehapuudega lapsest läheb 11 järgmisel aastal kooli ja juurde on tulemas vaid kaks füüsilise puudega põnni.

Puudega laste tugirühma juhataja Annika Hinni väitel oleks peresid, kes Männimäe erirühma kasuks otsustaksid, rohkemgi, kuid selle võimaluse kohta napib infot. Maakonna nõustamiskomisjoni esimees Reet Nigol seevastu usub, et kuna liikumispuudega lapsed käivad neuroloogi vastuvõtul, on kõik vanemad saanud seda liini pidi erirühmadest teada ja hankinud soovi korral oma lapsele sinna suunamise.

Olgu kuidas on, kõige rohkem peavalu toob muudatus mujalt maakonnast Männimäele käivate mudilaste peredele. Viljandi linna haridus- ja kultuuriameti peaspetsialist Edda Riesenberg toonitab tänases «Sakalas», et seaduse järgi peab nende põnnide hea käekäigu ja kooliks ettevalmistuse eest hoolitsema koduvald või -linn.

Kogemused on näidanud, et mõnikord ei satu puudega lapsed erikooli võimetusest tavakooliga kohaneda, vaid kehva ettevalmistuse ja kasinate arenguvõimaluste tõttu.

Kindlasti on omavalitsuses, kus erivajadustega lapsi on vähe, neile raskem ja kulukam mitmekülgset abi anda. On asju, mille nimel tasub siiski seljad kokku panna. Kõige väetimate aitamine peaks olema iga omavalitsuse südamesoov, sõltumata sellest, kas abivajajaid on kaks või kakskümmend.