/nginx/o/2009/03/05/143430t1hb661.jpg)
LÕPPENUD on järjekordne valimispalagan, milles lõviosa auru kulus pealinnas võimuvõitlusele. Varem oli niisugune jant minule, vanale mulgist pensionärile, pisut arusaamatu, kuid nüüd olen demokraatliku ühiskonna seaduspärasuse, sõna-, mõtte ja tegutsemisvabadusega harjunud. Võtan valimiskampaaniat rahvale pakutava tsirkusena.
Seda, et osale rahvast on säärast vaatemängu vaja, kinnitavad valimistulemused. Valijate hääled lähevad ikka neile, kes on osanud õigele nupule vajutada ja kavala tegutsemisega inimeste toetuse võita.
Erakond, kes lubas sümpaatse daami suu läbi alandada pealinnas kütte hindu ja kaotada armastusest Tallinna vastu maamaks, polnud edukas. Teine tegelane, kes on ka varem silma paistnud lapsikute viguritega, pakkus teleekraanil plats-puhtaks-stiilis vaatepilti, kuidas mehepojad üritasid põrandaharjadega pealinna korrastada.
Ületamatu häälte püüdmise meister oli kahtlemata Edgar Savisaar, kellel oli iga hinna eest vaja säilitada Tallinnas võim. Linnarahva peibutamine kartulikottide ja puuhalgudega ning pensionäridele lubatud rahaline toetus tõid talle valimistel erakordse tulemuse: üle 38 000 hääle, mis on Eesti rekord.
Nüüd on Keskerakond hakanud ambitsioonikalt tegutsema eelseisvaid parlamendivalimisi silmas pidades. Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale ja Rahvaliidule pakutakse nii-öelda omakasupüüdmatut koostööd või ühinemist «õilsa» eesmärgi nimel: kindlustada Savisaarele pääs Stenbocki majja.
VALIJATEGA on võimalik mängida senikaua, kui nad ei viitsi mõelda, kas nende valitu on võimeline omavalitsust juhtima ja arendama.
Mõnda väiksemat omavalitsust on pääsenud juhtima põhjakõrbenud ärikas või aferist, kellele on tähtsad isiklik heaolu ja ametikohaga kaasnevad privileegid. Vedanud on sellel omavalitsusel, mida on juhtima valitud patrioot, kelle energia on kulunud kodukandi elujärje edendamisele. Tänu niisugustele inimestele sündis Viljandimaal elujõuline Suure-Jaani vald.
Aastaid on valitsuses päevakorral olnud haldusreformi vajalikkuse jutt. Riik on pakkunud ümberkorralduste elluviimiseks rahalist toetust, kuid konkreetsete sammudeni on jõutud vaid vähestes paikades. Tavaliselt on reformi elluviimist takistanud võimuladvik: kui vallavanemaga on mestis ka volikogu esimees, on ta nagu kohalik bojaar, kelle suvast sõltub valla saatus.
KUI MA 1963. aastal pärast Siberis veedetud sundaega valisin elukohaks Abja-Paluoja, olid kollektiviseerimise näguriaastad juba üle elatud. Heino Kiige teoses «Tondiöömaja» käsitletavale ajastule tooni andnud majandusjuhid olid areenilt kadunud.
Töökohustuste tõttu toonases Viljandi rajoonis ringi liikudes nägin, kui erinev oli sovhooside ja kolhooside elujärg, mis sõltus suuresti majandi juhi isikuomadustest.
Mind, puhastverd mulki ja Abja patriooti, häiris, et Abja sovhoosi ei sattunud ühtki Tomas Sooaluste, Enno Puksi või Jüri Kivistiku sarnast juhti. Meile trehvasid keskpärased isiksused, kes sageli vahetusid. Nad ei pööranud majandi arengule küllalt tähelepanu ning jätsid kasutamata võimalused, mida pakkus Abja-Paluoja oma inimestega.
Hiljem olen paraku pidanud pettuma ka Abja valla juhtides. Kui vallavanemaks oli Peeter Lääne, siis piirkond arenes: Abja vald ja Abja-Paluoja linn ühinesid üheks omavalitsuseks ning ehitati ajakohane vallamaja. Pärast tema ametiaja lõppu suleti ainus siin tegutsenud toitlustuskoht ning linna nimetust kandev asula jäi ilma võimalusest keha kinnitada ja pidusid või peiesid pidada. Küllap kohalik rahvas mäletab, kuidas vohas kaltsukaubandus ja linn muutus kolkakülaks.
MEELDIV ON tõdeda, et viimasel ajal on olukord tunduvalt parem. Tänu kahele ettevõtlikule inimesele tegutseb Abja-Paluojal nüüd kaks korralikku söögikohta: Mulgi kõrts ja Kilpkonna trahter. Ei ole enam piinlik võõraid külla kutsuda.
Peatänavad on asfalteeritud ja valgustatud. Tasapisi on käima läinud aastaid seisnud ehitustegevus.
Maaelu eestvedajad on iseseisvusaja algusest peale lugupeetud põllumehed Arvo Veidenberg, Jüri Patune, Uno Rääbus, Taevo Viitas ja Viktor Õigus ning palju on ka väiksemaid tegijaid. Suuremad tööandjad on olnud aktsiaselts Toom Tekstiil ja osaühing Pinus Abja.
Viimastel aastatel ettevõtteid paraku juurde tulnud ei ole ja valla elanikkond väheneb.
VALLA ARENG on pidurdunud, sest elame territoriaalselt veel Eesti NSV-s. Nimelt seisab Abja-Paluoja asula piiril Viljandi maanteel tahvel, mis teadustab, et algab Halliste vald.
Sellenimeline vald tekkis Eesti vabariigi algusaastail hädise regionaalpoliitika tagajärjel, kui toonane Halliste külanõukogu nimetati ümber vallaks. Varem ei ole Halliste valda eksisteerinud ja suurem osa selle territooriumist oli endise Abja valla hallata.
Kahjuks pole seni valdu juhtinud tegelased seda apsakat oma mugavuses lahendada suutnud. Või pole seda tahetud? Nii on kunagi mulkidele kuulsust toonud Abja vald taastamata ja me jääme rahvaarvult endiselt alla oma edukale naabrile Karksi vallale.
OLGU TEGU linna, äriühingu või riigiga, suurem on alati tugevam ja turvalisem. Kui mõnda aeg tagasi algatati vallavanem Peeter Rahneli eestvedamisel omavalitsuste ühinemine, olime ennatlikult rõõmsad. Algatus osutus paraku keskerakondlikus stiilis labaseks rahvale puru silma ajamiseks, et endale tähelepanu tõmmata.
Vallavanem suhtus liitumisläbirääkimistesse leigelt, sest milleks töökohaga riskida! Halliste valda juhib ju haritud ja rahva seas lugupeetud mees, kes oleks eelseisvatel valimistel olnud tugev konkurent.
Nii jooksid liitumisläbirääkimised ummikusse, muutes kogu loo Abja valda naeruvääristavaks farsiks. Maakonnas muiati ja vaadati sellele kui klounaadile, millel on oma kindlad võtmetegelased.
Äsjased valimised näitavad, et Rahnel ei eksinud. Abja valijad tegid tema arvestuste kohaselt õige otsuse. 28. oktoobri «Sakala» Mulgi uudistes ütles Rahnel, et samaks jäävad nii võimuliit kui vallajuhtide isikud.
KLOUNAAD aga jätkub, nagu selgus ka «Sakalas» avaldatud artiklist «Abja alustas seadusi painutades». Juhtunu tagamaad on selged: võimuliit tahab maksku mis maksab jätkata endist viisi ning teistsuguse mõttelaadiga inimese volikogusse pääsemine oleks ohtlik.
Abjakatel oleks aeg pöörata uus lehekülg ja vaagida, milles peitub naabervalla Karksi edu saladus.