Juhtkiri: Külm arve

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Hala raske majandusliku olukorra üle muutub juba üksluiseks, ent Viljandi korteriühistute olukord ei luba ennustada ka selle vaibumist. Juba enne esimeste küttearvete tulekut on inimesed kommunaalkulude tasumisega hädas.


Eks varemgi leidunud igas suures kortermajas paar asukat või peret, kes olid krooniliselt võlgu, sest nii nägi ette nende teadlikult valitud elustiil. Sellise parasiitluse hind oli majanaabrite hukkamõist.



Nüüd jäävad paraku jänni üha enam needki, kes muidu seaduskuulekate kodanikena on oma arved õigel ajal maksnud. Inimest, kes on üles kasvanud teadmises, et võlg on häbiasi, koormab majanduslike murede kõrval süütunne ühistukaaslaste ees.



Et suures majas pole võimalik üht korterit üldisest kommunaalsüsteemist välja arvata, peavad ju teised maksma kinni rahapuuduses olijate arved. Kui ehk algul võibki raskustesse sattunud sümpaatsesse majanaabrisse toetavalt suhtuda, tekib maksujõulistel ühistuliikmetel pikkamööda siiski tunne, et neid karistatakse teistest parema toimetuleku eest. Liiatigi on eelmise talvega võrreldes mõne ühistu võlg lausa kahekordseks kasvanud.



Mitmel pool on olukorda leevendatud headel aegadel kogutud remondifondi abil. Unistus ilusatest trepikodadest, mänguväljakutest, värskendatud fassaadist ja vahetatud akendest lükkub määramatusse tulevikku. Hea, kui pole tarvis võtta ette kulukat, pikka ja pingelist kohtuteed.



Ehkki viimati mainitu on äärmuslik lahendus ning korterite sundvõõrandamist on seni ette tulnud harva, ei pruugi see nii jääda. Kui inimene ots otsaga kokku ei tule, ei tohiks ta ähvardava tuleviku ees ka silmi kinni pigistada.



Kõigepealt tuleks ennast kurssi viia võimalustega, kuidas riigilt toetust saada. Et toetust makstakse ühele elanikule ette nähtud ruutmeetrite järgi, saavad esimest korda rõõmu tunda needki abivajajad, kes on seni pead-jalad koos elanud. Kas seda saab nimetada just päikesekiireks sombuses argielus, on iseküsimus.

Tagasi üles