Teisipäevases «Sakalas» on juttu sellest, kuidas Abja valla sotsiaalnõunik astus oma ametikohalt tagasi, et võtta vastu koht volikogus. Samm oleks igati tavapärane, kui vallavalitsus ei oleks palganud teda lepinguliseks sotsiaaltöötajaks.
Juhtkiri: Ohtlik eeskuju
3. november 2009, 16:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peab nentima, et tegu on igati seadusliku käiguga. Lisaks rõhutab Abja vallavanem Peeter Rahnel, et teisiti talitades jätaks vald lühinägelikult kasutamata endise nõuniku 17 aasta vältel kogutud sotsiaaltöökogemused ja loomupärased eeldused. Rahvas on oma saadiku suure häälte arvuga kohale seadnud ja volikogus osalemisest loobumine tekitaks pettumust. Rahva tahtele vastutulek ei peaks aga pädevale ja mitmel alal võimekale inimesele eneseteostuseks sobivat teed sulgema. Kõik kõlab kaunilt ja on ka juriidiliselt korrektne.
Riigile, mis on uhke ümbersünni üle totalitaarsest korrast avatud kodanikuühiskonnaks, on demokraatia alustõed tähtsad. Koolilapsed õpivad juba ühiskonnaõpetuse tunnis, miks on vaja hoida lahus seadusandlik ja täidesaatev võim. Sellest põhimõttest lähtudes on volikogu kohast loobunud Viljandis ülipopulaarne sotsiaalameti juhataja.
Abja vallavalitsuse käik võib ühest küljest kohalikule rahvale küll kasulik olla, kuid teisalt loob see ohtliku eeskuju. Väike ümbervormistamine ja sobivale kandidaadile on tagatud nii palk, endise ametiga sarnane töö kui võimalus langetada vallavalitsusele mugavaid ja meelepäraseid otsuseid.
Kui sellisest tegutsemisviisist innustuks teisedki omavalitsused, saaks tulevikus pidada vaid mõne ametnikuga valla- või linnavalitsusi. Kõik tähtsamad eluvaldkonnad annab korraldada lepinguliste palgaliste abiga. Et tihtilugu puutuvad praktiliste küsimustega tegelevad töötajad kodanikega kõige tihedamalt kokku, on neil suur võimalus saada valimistel edukaks häältepüüdjaks.
Miks ei peaks inimene usaldama volikogusse meest, kes korraldab talvel tema ukse eest lumekoristamist, või naist, kes aitab vormistada toimetulekutaotlusi? Mis takistab neil meestel ja naistel volikokku pääsedes teenida üksnes iseenda huve? «Ise jagan töökohustusi, ise ka täidan. Teen palju kont kannab,» võib saada nende põhimõtteks.