Hingedeaeg toob lahkunud koju

Kalmistu. Foto: Elmo Riig

Täna on hingedepäev, mida vanad eestlased pidasid mihklipäevast talvise pööripäevani väldanud hingamisaja keskseks päevaks.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Hingedepäeva on nimetatud juba XIV sajandi allikates, kuid selle nagu 1. novembri ehk pühakutepäeva tähistamine on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul lahkunute mälestuseks küünlad.

Sügis on eesti rahvakalendris aeg, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud kas oktoobris ja novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba pärast mihklipäeva. On arvatud sedagi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Selle sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Neljapäevaõhtuti oodati sügisel hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde peremees ja perenaine kutsusid hingi nimepidi toitu maitsma ning palusid neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati hingi ja saadeti nad taas ära.

Sel ajal oli keelatud müra teha, naljatada, naerda, kisada ja teha kärarikkaid töid, sealhulgas puid lõhkuda. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Kalendriuurijad on arvanud, et see aeg on olnud muistne aastavahetuse tsükkel, mil ühitati kuu- ja päikeseaasta.

Üle-eelmisel sajandil ja XX sajandi algul on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult, vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Ande nad ei palunud, kuid neile anti surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube ja herneid.